Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Ühele spordialale keskendumine suurendab lastel vigastuste ja läbipõlemise tõenäosust

sportÜtlesin oma esimeses postituses, et mõnikord on nii põnevaid uudiseid, et tahaks, et kõik neid teaksid. Võtangi siin ette ühe niisuguse vana, aga minu meelest olulise teema. Üle aasta tagasi andis Ameerika pediaatrite akadeemia välja kliinilise raporti selle kohta, kuidas varasest east alates ühele ja samale spordialale keskendumine suurendab lastel vigastuste ja läbipõlemise riski. Raporti sihtgrupp on küll spetsialistid, aga kuna see on võrdlemisi arusaadavas keeles ja teema on minu arvates põnev, tahan seda jagada. Pealegi – igaüks meist peab oma lapse osas spetsialist olema.

Spordi esimene ülesanne lapsepõlves peaks olema lustimine ja kogu eluks liikumisharjumuse kujundamine. Sportimine peaks olema nauditav, soodustama lastel sõprussidemete loomist ja aitama õppida uusi oskusi.

Tänapäeval jääb järjest vähemaks see, kui lapsed lähevad õue mängima, teevad ise meeskonnad ja mängureeglid. Selle asemel käiakse kindlatel kellaaegadel treenerite juhitud trennides. Nendel kahel puhul võivad päris palju erineda vaatepunktid: laste eesmärk oleks lõbusalt aega veeta, lapsevanematel see, et laps paksuks ei läheks ja oleks kuskil, kus vanem kindlalt teab; treeneril ehk hoopis lapse võistlustele saatmine või midagi muud. Teada on, et vanemad on kõige tugevam mõjutaja selle osas, kas ja millises trennis laps käib; treenerid on aga kõige tugevama mõjuga lapse treeningute intensiivsuse ja spetsialiseerumise osas.

USA-s on viimastel kümnenditel kujunenud nii, et lapsed hakkavad väga varakult ühe kindla spordialaga tegelema, lootuses tulevikus professionaalselt sellega tegelema hakata (kolledžistipendiumid ja nii edasi). Teadustööd näitavad aga, et lapseeas ühe kindla alaga tegelemine hoopis vähendab tõenäosust, et laps tulevikus väljavalitud spordiala osas edukas on ja selle juures püsib. Alates kuue aasta vanusest spetsialiseerunud lastest lausa 70% jätab sportimise 13. eluaastaks pooleli.

Raport soovitabki, et spetsialiseerumine peaks toimuma hiljem – teismeeas, umbes 15-16-aastaselt. Varajane spetsialiseerumine on enamasti ebavajalik ja võib laste (sotsiaalset, emotsionaalset ja füüsilist) arengut negatiivselt mõjutada. Eraldi mainitakse küll, et füüsilisest arengust sõltuvalt toimub osade spordialade puhul spetsialiseerumine varem – näiteks iluvõimlemine või iluuisutamine.

Noori intensiivselt treenivaid sportlasi peaks hoolsalt jälgima füüsilise ja psühholoogilise arengu suhtes ja toitumise osas. Liialt varane spetsialiseerumine võib tuua kaasa piiratud suhtlusringkonna ainult selle spordialaga tegelevate eakaaslaste näol, samuti võib hilistuda sotsiaalne areng. Ühe alaga tegelevatel lastel esineb sagedamini ärevust, depressiooni, läbipõlemist ja kurnatust. Lastel, kes tegelevad ühe kindla spordialaga, soovitatakse juhendi kohaselt pausi pidada ühel-kahel päeval nädalas ja kolmel kuul aastas, et võimaldada kehalist ja vaimset taastumist.

Enamus tippsportlastest (näiteks tuuakse olümpiavõitjad või NBA-sse värvatud) on noorena harrastanud paljusid erinevaid alasid, mitte keskendunud ühele kindlale. Ühele alale spetsialiseerunud noorte sportlasekarjäär jääb tippu jõudnuna ka keskmiselt lühemaks kui neil, kes lapsena paljude aladega tutvust teinud.

Läbipõlemine lastel võib olla väga ähmaste tunnustega. Sageli on nendel lastel vähe energiat, nad võivad olla ärrituvad või masendunud. Võib-olla nad lihtsalt ei naudi enam seda sporti.

 

Kommentaar

Raport on ühemõtteline ja hästi mõistetav. Ütlen veel, et minu jaoks on väga veider lugeda, kui ameeriklased aeg-ajalt kirjutavad, mismoodi oleks kõige parem ravida kroonilisi spordivigastusi lastel, nt pitcher’s elbow nende pesapallimängijatel. “Ülekoormusvigastus” või “läbipõlemine” ei peaks tegelikult olema sõnad, mis lastega ühte lausesse käivad. Seega – suvel ujuma ja rattaga sõitma, sügisel kergejõustikku, talvel kelgutama-suusatama ja kevadel kulli mängima!

 

Brenner JS, et al. Sports Specialization and Intensive Training in Young Athletes. Pediatrics. 2016 Sep;138(3). doi: 10.1542/peds.2016-2148. Vabalt kättesaadav siit.

Rubriigid:koolieelik, koolilaps, Liikumine, teismeline

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s