Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Laste seksuaalse väärkohtlemise vastane päev

69418. novembril on laste seksuaalse väärkohtlemise vastane päev. Lastevastane vägivald on üldse õudne, aga ilmselt miski pole kohutavam seksuaalsest vägivallast. Statistika on hirmutav; sõltuvalt kasutatud metoodikast on numbrid erinevad, aga probleem on sage. Enamasti tuttavad, laiendatud perekonda kuuluvad, lähikondsed või kogukonnas tunnustatud ja usaldatud isikud. Kõikides sotsiaalsetes kihtides, kõikides geograafilistes piirkondades. Kuigi kõige sagedamini on kuritegude toimepanijaks mehed, vanuses 18-44, siis tegelikult võivad laste suhtes seksuaalvägivalda kasutada ka naised ja teised lapsed. Ohvri jaoks on see ühtviisi traumeeriv ikka.

 

Lühidalt laste vastu suunatud seksuaalvägivallast

Laste seksuaalset väärkohtlemist selgitatakse kui lapse sattumist seksuaalsesse situatsiooni. (1) No see oli nüüd küll kohmakas tõlge, aga mul paremini ei tule. Kui esimese hooga toob “seksuaalne vägivald” peas kohe järgmisena sõna “vägistamine”, siis penetratsioon või suuseks moodustab laste vastu suunatud vägivallast umbes veerandi. (2) Mõnel puhul käib laste seksuaalse väärkohtlemisega kaasas füüsiline kontakt ohvri ja kurjategija vahel ka ilma oraalse, anaalse ja/või vaginaalse penetratsioonita. Mõnikord ei toimu mingit füüsilist kontakti (näiteks lastakse lapsel vaadata seksuaalseid tegevusi või pornot). (1)

Sageli kurjategijad “valmistavad ette” (inglise keeles kasutatakse sõna grooming, sama terminit kasutatakse ka nt tõukoerte pideva hooldamise kohta, et saavutada nende soovitud välimus) oma ohvreid manipulatsiooni, ähvarduste või sundimise teel ilma füüsilist jõudu kasutamata. Kingitused, rohke positiivne tähelepanu ja kiitused, emotsionaalse sideme loomine, järk-järgult piiride hägustamine ja ebameeldivate käitumiste normaliseerimine on seksuaalsete ärakasutajate tööriistad oma tahtmise läbi surumiseks. (1, 2)

Laste kuritarvitamise puhul on väga tavaline, et see tuleb avalikuks alles palju hiljem. See on ka loogiline. Väiksemad lapsed ei saa veel aru, mida nendega tehakse. Alles palju hiljem, kui see mõistmine kohale jõuab, peavad nad silmitsi seisma suure häbi-, vastikus- ja pettumusekoormaga, mis sageli on tugevalt toonitatud süütundega, sest manipulatsiooni võib käia stiilis “see meeldis ju sulle ka” või “sa ju ise tahtsid ka” sinnani, et laps peaaegu juba hakkab seda uskuma. Suuremad lapsed võivad aru saada, mis toimub, aga on lõksus, kuna ei taha reeta usaldatud inimest, kes lapsest “nii palju hoolib”.

Täiskasvanud, keda uuriti lapsepõlves toimunud kuritarvitamise osas, ei olnud sageli sellest lapsepõlve jooksul mitte kellelegi rääkinud. Ühes uuringus leiti, et ligi veerand seksuaalvägivalla ohvritest mingil hetkel võtavad oma süüdistuse tagasi – kusjuures see ei ole sugugi märgiks, et neid kuritegusid toimunud poleks. (3)

 

Laste käitumiste valgusfoor

Kuigi lapsed ei räägi, siis näitavad nad oma käitumisega välja, mida nendega tehtud on. Eelmisel aastal jagati seda palju: Taani JanusCentret on teinud erinevates vanustes laste käitumise kohta valgusfoori, kus kirjeldatakse nii normaalset eakohaseid seksuaalse sisuga tegevusi kui ka murettekitavaid käitumisi. Seal on päris palju sellist “eakohane huvi” ja “ülemäärane huvi”, aga punase värvi all on kõik arusaadav. Julgen väita, et ükski laps ei tule selle pealegi, et minna teistele vägivallaga seksi peale suruma, kui tema endaga pole seda varem tehtud.

 

Teavitamine on kohustuslik

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus ütleb, et kõikidel, kellel on teave abivajajast lapsest (see kehtib tegelikult lisaks seksuaalvägivallale ka muu väärkohtlemise ja hooletussejätmise suhtes, samuti olukordades, kus lapse elu või tervis on ohus) on kohustus teatada. Teatada võib kas kohalikku omavalitsust (lastekaitset) või lasteabi telefonil 116 111. Lasteabi.ee lehel saab tegelikult ka chattida või neile e-posti saata.

Lisaks ütleb lastekaitseseadus, et “Abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses.” Mul pole õrna aimugi, misasi on süüteomenetlus. Aga teavitada võib anonüümselt, nii et mingit põhjust teatamata jätmiseks ei ole.

Ma nüüd lähen kallistan ja musitan oma last ja ütlen talle, et tema keha on tema enda oma.

 

P.s. postituse juures pildil on pedo bear. Ma kindlasti ei taha sellega kedagi riivata või teema üle mingilgi viisil nalja heita. Üritan lihtsalt vältida vägivallast rääkiva artikli juurde ohvri pildi postitamise klassikalist lõksu.

 

Viited

  1. Fortin K, et al. Sexual abuse. Pediatr Rev. 2012 Jan;33(1):19-32. doi: 10.1542/pir.33-1-19. link
  2. Finkelhor D. Current information on the scope and nature of child sexual abuse. Future Child. 1994;4(2):31–53. link
  3. Sorensen T, et al. How children tell: the process of disclosure in child sexual abuse. Child Welfare. 1991 Jan-Feb;70(1):3-15. link

Rubriigid:esimene eluaasta, kõik vanused, koolieelik, koolilaps, Normaalne areng, seksuaalne väärkohtlemine, teismeline, Väärkohtlemine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s