Tänase postituse osas ma olen ise hästi entusiastlik, sest püsivus ja eesmärgi nimel pingutamine on omadused, mida ma oma lapse puhul igati julgustada püüan. Järjepidevus on IQ-st eraldiseisvana seotud paremate akadeemiliste tulemustega ja parema elus hakkamasaamisega. Juba varasematest uuringutest on teada, et lapsed, kes usuvad, et pingutamine tasub vaeva, on nõus ette võtma keerulisemaid ülesandeid ja saavad paremaid tulemusi kui lapsed, kes usuvad, et võimekus on ette määratud omadus. Nüüd uuriti aga esmakordselt päris väikeseid tibusid.
MIT teadlased tegid väikelaste püsivuse uurimiseks katse 13-18 kuu vanuste maimikutega (kaunis eesti keel!), erinevates etappides osales kokku 262 last. Põnnidele anti lahendamiseks nende jaoks uus ja keeruline ülesanne. Enne ülesande lahendamist aga nägi üks osa lastest, kuidas täiskasvanu pusib oma ülesandega: proovib mänguasja kastist kätte saada, aga kast ei tule hästi lahti ja täiskasvanu tegevust saadab jutt stiilis “no kuidas see küll ometi lahti käib, peab selle mänguasja siit kätte saama, proovin nüüd teistmoodi jne” ja siis umbes 30 sekundi pärast õnnestubki. Teine osa lastest nägi, kuidas mänguasja kastist kätte saamine käis väga lihtsalt ja kolmas osa lastest ei näinud mingit kasti ega mänguasja ja hakkas kohe oma ülesannet lahendama.
Pilt uuringust
Lastele antud ülesanne ise oli selline, et neile näidati mänguasja, mis hakkas nupuvajutuse peale muusikat mängima, aga lapsed ei näinud, kuidas see täpselt tööle käib. Kui muusika lõppes, anti mänguasi põnnide kätte. Kohe nähtav suur nupp mänguasja käima ei pannud, õige nupp oli aga lastele raskesti leitavasse kohta peidetud. Lastel lasti mänguasjaga pusida kaks minutit. Õige nupu leidmine polnudki eesmärgiks, mõõdeti hoopis, kui pikalt mänguasja uuriti ja mitu korda nuppu vajutati ja mis hetkel lapsevanema juurde abi otsima mindi.
Lapsed, kes olid täiskasvanut pusimas näinud, proovisid nuppu vajutada rohkem kordi kui teised, kuigi erinevus oli väike. Pusimist näinud lapsed mängisid mänguasjaga ka pikemat aega enne kui selle lapsevanematele andsid “emme, aita” mõttega. Teise kahe grupi laste vahel olulist erinevust ei olnud.
Ka täiskasvanu suhtlus lapsega mõjutas nupuvajutuste kordi. Kui kastiga askeldamise ajal täiskasvanu oli lapsele otsa vaadanud ja teda nimepidi nimetanud, suurendas see nupuvajutusi võrreldes sellega, kui täiskasvanu omaette rääkis, aga lapsele otsa ei vaadanud ja temaga poole otse ei pöördunud. Seda tõlgendasid teadlased, nii, et pedagoogiliste võtete kasutamine moduleeris laste käitumist.
Hea lihtne uuring, elegantselt näitab, kuidas lapsed jälgivad täiskasvanuid hoolega ja teevad nende käitumise põhjal üldistusi (pingutamine toob tulemuse) ja võtavad eeskuju (pingutavad ise ka rohkem). Nii et järgmine kord, kui kõik kohe välja ei tule ja juba frustratsioon on silmi pimestamas, tuletan endale meelde, et üks väike päkapikk paneb kõike tähele ja talle on kasulik näha mind pusimas. (Lisaks kõik see eeskuju, kuidas frustratsiooniga toime tulla ja endast mitte välja minemata pahane olla ja see emotsioonide jutt)
Kes tahab rohkem lugeda selle kohta, kuidas lastele õpetatud uskumused pingutamise ja loomuliku intelligentsuse kohta lapsi mõjutavad, siis eesti keeles ilmunud “Kasvatamishirm” kohe esimeses peatükis räägib laste kiitmisest, rõhuasetuse seadmisest ja muustki.
Leonard JA, et al. Infants make more attempts to achieve a goal when they see adults persist. Science. 2017 Sep 22;357(6357):1290-1294. doi: 10.1126/science.aan2317. link
Rubriigid:koolieelik, Normaalne areng
Sinu terve laps 