Kuigi Ameerika Pediaatrite Assotsiatsioon avaldas juba 1975. aastal seisukoha, et laste kehalist karistamist ei tohiks kasutada, avaldatakse siiani pidevalt erinevaid uuringuid kehalise karistuse negatiivsetest mõjudest laste psüühikale ja arengule. Pubmedi otsisõnade “corporal punishment” ja “spanking” kohta tuleb novembri-detsembri jooksul ilmunud artikleid üles kokku 11. Kui mu oma vanaema ühel hetkel vestluses kasutas väljendit “kui lastele oli vaja peksa anda,” jooksis mu aju täielikult lühisesse. Mis mõttes, teil olid lapsed, keda te ometi olite tahtnud saada ja armastasite ja siis vahepeal lihtsalt peksite neid?
Kehaline karistamine ja lähisuhtevägivald
Ühes värskelt avaldatud uuringus näidatakse, et kehalise karistuse kogemine lapseeas on seotud suurema tõenäosusega vägivaldseteks lähisuheteks noores täiskasvanueas.
Töös osalesid keskmiselt 20-aastased noored mehed ja naised, kes osalesid pikemas jälgimisuuringus, mis tegelikult oli alanud juba nende 14.-16. eluaasta paiku. Aastate vältel täitsid noored küsimustikke kehalise karistuse ja füüsilise väärkohtlemise kohta, samuti selle kohta, kas nad olid olnud oma suhetes vägivaldsed või seal vägivalda kogenud.
758 osalejast 68% olid lapsena kehalist karistust kogenud. 19% olid oma suhetes ise füüsiliselt vägivaldsed olnud. Nende kahe vahel leiti olevat tugev korrelatsioon – lapsena peksa saanud olid täiskasvanuna 29% suurema tõenäosusega ise lähisuhtes vägivaldsed. See seos ei sõltunud vastaja soost (s.t. tüdrukutel ja poistel on sama suur tõenäosus lähisuhtes vägivaldne olla, kui neid on lapsena füüsiliselt karistatud), vanusest, etnilisest kuuluvusest ega vanemate haridustasemest.
See tulemus langeb kokku varasemate tööde järeldustega. Näiteks üks 2006. aastal avaldatud uuring, mis jälgis noori täiskasvanuid 19 erinevast riigist, leidis samuti tugeva seose kehalise karistuse kogemise ja ülikooliaegsete suhete vägivaldsuse vahel.
Füüsiline karistamine suurendab ka enese suhtes suunatud agressiooni: kehaliselt karistatud lastel on täiskasvanuna rohkem enesetapukatseid, sõltuvust alkoholist ja illegaalsete narkootikumidest.
Eelmisel aastal võeti kokku 75 olemasoleva uuringu andmed ja neid analüüsides leiti, et 17 erinevast võimalikust negatiivsest käitumis- ja psühholoogilisest probleemist oli kehaline karistamine seotud lausa 13-ga.
Aga see ju töötab?
Kehaline karistus õpetab lapsele, et vägivald on normaalne viis konflikte lahendada ja soovitud käitumist saavutada. Samal ajal ei õpeta see lapsi õigel ja valel vahet tegema – seda õpetab ikkagi sõnadega seletamine. Peksuhirmus lapsed pigem õpivad vanemate juuresolekul sõnakuulekalt käituma, kusjuures kui on lootus vahele mitte jääda, siis tehakse täpselt samu pahandusi ikkagi. Vahele jäämisega on risk karistuste ja vägivalla eskaleerumiseks. Nii et jah – kui pidada tõhususe näitajaks seda, et vanema ja lapse vaheline suhe saab kahjustada, laps hoiab rohkem muresid enda sees ja ei näita neid välja, samas muutub rohkem agressiivseks ja tal on nii lapsena kui täiskasvanuna suurem psüühikahäirete risk, siis jah, töötab tõesti.
Rubriigid:füüsiline vägivald ja kehaline karistamine, kõik vanused, koolieelik, koolilaps, teismeline
Sinu terve laps 