Varasematest uuringutest on teada, et probleemaatiline nutitelefonikasutus on seotud halvema vaimse tervisega, depressiooni, ärevushäirete, unehäirete, kehvema kehalise tervise ja ka viletsamate õpitulemustega. Problemaatiline nutitelefonide kasutamine on sõltuvuse-laadne käitumine, mis võib mõjutada erinevaid igapäevaelu aspekte, näiteks inimsuhteid, õppimist või tööd. On teada, et probleemne nutitelefoni kasutamine on tugevalt seotud sotsiaalmeedia kasutamisega.
Eesti teadlased Tartu ülikooli psühholoogiainstituudist uurisid küsimustike abil tudengite nutitelefonikasutuse harjumusi, sotsiaalmeedia kasutamise sagedust loengutes ning nende seoseid õpistiilidega. Uuritavateks olid 405 Eesti üliõpilast vanuses 19-46 aastat (79% naised, keskmine vanus 23 aastat).
„Sügav“ vs „pinnapealne“ õppimine
Võrreldi, kui paljud üliõpilased kasutasid „sügavamat“ ja kui palju „pinnapealset“ õppimistüüpi. Need õpistiilid ei ole ka kuskil põlve otsas välja mõeldud, vaid on varasemate teadustööde käigus kirjeldatud selgelt erinevad lähenemised õppimisele ja õpitavale materjalile. Juba varem on välja töötatud spetsiaalne küsimustik, millega hinnata erinevate õpistiilide kasutamist.
Sügavam õppimine on õppimine selleks, et asjadest aru saada, seda juhib huvi õpitava vastu ja soov saavutada mingi uus teadmine või pädevus. Sügavama õppimistüübi korral loetakse läbi laiem hulk materjale ning püütakse uut infot seostada juba olemasolevate teadmistega. Seevastu pinnapealne õppimistüüp lähtub välistest teguritest, näiteks õppimine hinnete saamiseks. Pinnapealse õppimise puhul omandatakse vaid minimaalselt vajalik, et kursus läbida, loetav materjalide hulk on kitsas ja õppimine seisneb pähetuupimises.
On leitud, et sügavuti minev lähenemine õpitavale toob kaasa parema kriitilise mõtlemise võime, põhjus-tagajärg seoste leidmise, loovuse ja iseseisva mõtlemisoskuse. See on eduka õppimise juures ülioluline, sest toob kaasa informatsiooni süstemaatilise ja tervikliku mõistmise. Samuti on leitud, et sügava õppimistüübiga inimestel on paremini kujunenud organiseerimisoskus, nad väljendavad rohkem spontaanseid ideid ning nad suudavad asju seletada selgemalt, põhjalikumalt ja rohkemate üksikasjadega. Sügavuti õppijad loovad paremaid seoseid ka õpitud teooria ning praktikas kogetu vahel. Selle õpistiiliga käivad reeglina kaasas paremad akadeemilised tulemused ja kõrgem saavutatud haridustase.
Pinnapealne õppimine seevastu piirdub sageli ainult kohustusliku materjali võimalikult vähese ajakuluga läbitöötamises. Sel viisil õppijad keskenduvad pigem faktide ja üksikute detailide õppimisele. Kui meelde jääb mõni näide või illustratsioon, siis ei seostata neid infokildusid olemasolevate teadmistega ja ei saavutata laiemat perspektiivi. Sedasi on fookus ainult lihtsamate põhimõtete mõistmisel. Pindmise õppimistüübi kasutajad on üsna passiivsed ja nad suhtuvad õppimisse kui millessegi, mis paratamatult juhtub. Sügavuti õppijad seevastu tajuvad, et nad saavutavad õppimisprotsessi käigus järjest suurema kontrollitunde.
Sotsiaalmeedia loengus ja pinnapealne õppimine käivad käsikäes
Nii nagu teadlased olid enne uuringu läbi viimist ka oletanud, selgus, et üliõpilased, kes said kõrgemad skoorid problemaatilise nutitelefonikasutuse küsimustikus, said kõrgemad skoorid ka pinnapealse õppimise osas ja madalamad tulemused sügava õpistiili osas. Samuti tuli välja, et nende seoste taga võib olla sagedasem sotsiaalmeedia kasutamine loengutes. Võib oletada, et sotsiaalmeedia kasutamine loengutes, millel enamasti pole õppimisega midagi pistmist, võib olla seotud viletsamate akadeemiliste tulemustega.
Käesoleva uuringu ülesehitus võimaldab küll välja selgitada, et problemaatiline nutitelefonikasutus, sotsiaalmeedia kasutamine loengutes ning ühe või teise õpistiili kasutamine on omavahel seotud, kuid ei anna selget vastust, milline neist on põhjus ja milline tagajärg. Näiteks võib oletada, et rohkem pinnapealset õppimist rakendavatel üliõpilastel on hoopis soodumus igavuse kogemisele ja asendustegevuste otsimisele, mis omakorda võib viia suurema nutitelefonide ja sotsiaalmeedia kasutamiseni loengute ajal. Lisaks võivad neid leidusid kirjeldada individuaalsed erinevused.
Kuigi käesolev uuring viidi läbi üliõpilastel, võib oletada, et sarnased seosed nutiseadmete ja õppimise vahel kehtivad ka koolilastel. Teadlased annavad oma töö lõpus ka väga praktilise soovituse: õppejõud võiksid kaaluda sotsiaalmeediale ligipääsu piiramist loengutes. Samuti võiks nõustada õppijaid selle osas, et liigne nutitelefonide kasutamine ja eriti sotsiaalmeedia kasutamine loengute ajal võib halvendada nende akadeemilisi tulemusi. Samas peaks ka selle soovituse vettpidavust testima – eelistatult eksperimentaalsete ja pikaajaliste uuringute abil.
Tänusõnad
Tänan postituse valmimise eest töö ühte autorit, TÜ doktorant Dmitri Rozgonjuki.
Viide
Rozgonjuk D, Saal K, Täht K. Problematic Smartphone Use, Deep and Surface Approaches to Learning, and Social Media Use in Lectures. Int J Environ Res Public Health. 2018 Jan 8;15(1): E92. doi: 10.3390/ijerph15010092. link
- Loomulik valgus on silmade normaalseks arenguks vajalik
- Laste immuunsüsteem on pärast leetrite põdemist pikalt rivist väljas
Rubriigid:koolilaps, teismeline
Sinu terve laps 