Igat sorti arendavad mänguasjad on popid ja neid jaguks nagu igale poole. Kes siis ei tahaks, et tema laps õpiks rääkima ise, omaette nutika vidinaga mängides, samal ajal saaks lapsevanem enda nutiseadmest päevauudiseid lugeda. Ahvatlev? Ajakirjas JAMA Pediatrics avaldatud uuringust selgus aga, et elektroonilised mänguasjad on seotud hoopis laste vähesema kõne hulga ja kvaliteediga võrreldes raamatute või traditsiooniliste mänguasjadega nagu puidust pusled või klotsid.
Jälgiti 26 lapsevanema ja lapse paari, kus laste vanus jäi vahemikku 10-16 kuud. Uurijad ei jälginud otseselt vanema ja lapse mänguaega, kuna eksperiment toimus osalejate kodudes, kuid salvestati mängu käigus tekkivaid helisid. Osalejatele anti kolm komplekti mänguasju: elektroonilised mänguasjad (beebide sülearvuti, rääkiv laut ja beebide mobiiltelefon); traditsioonilised mänguasjad (puidust pusle, kujundite sorteerija ja piltidega kummist klotsid); ning viis raamatut farmiloomade, kujundite või värvide teemal.
Selgus, et elektrooniliste mänguasjadega mängides kasutasid täiskasvanud vähem sõnu, esines vähem vestluse käigus teineteise poole pöördumisi ja vastastikust suhtlust, vähem vanematepoolseid vastuseid ja vähem teemakohaste sõnade kasutamist kui tavaliste mänguasjade või raamatutega mängimisel. Samuti tegid lapsed ise elektrooniliste mänguasjade kasutamisel vähem häält kui tavaliste lelude või raamatutega tegeledes.
Huvitaval kombel leiti ka, et vanemad kasutasid traditsiooniliste mänguasjadega mängimise ajal vähem sõnu kui raamatute vaatamisel. Kõige suuremad ja püsivamad erinevused olidki elektrooniliste mänguasjade ja raamatute vahel ning järgnes erinevus elektrooniliste ja traditsiooniliste mänguasjade vahel.
Uuringu tulemuste valguses võib vabalt elektroonilised mänguasjad ostmata jätta – seal hulgas niisugused, mida propageeritakse kui harivaid ja mis võivad mõnikord ka üsna kallid olla. Muidugi sai järjekordselt ka kinnitust raamatute ja väikestele lastele lugemise kasulikkus. Kui rõhk on tegevustel, mis soodustavad rohket ja eripalgelist suhtlust vanemate ja väikelaste vahel, võib keele arengut soodustavateks lugeda nii tavaliste mänguasjadega mängimist kui raamatute lugemist.
Elektroonilised mänguasjad, mis teevad häält või tekitavad valgust, on väga tõhusad laste tähelepanu kontrollijad, aktiveerides nende orienteerumisrefleksi. See primitiivne refleks sunnib tähelepanu koondama uudsetele nähtavatele või kuuldavatele stiimulitele. Paraku aga, nagu näha, vähendavad need vidinad lapse ja vanema vahelist sõnalist suhtlust. Vestluse ajal vaheldumisi kõnelemise tähtsus ulatub kaugemale ainult lastele keele õpetamisest. See annab baasi tulevasele kirjaoskusele, õpetab rollimänge, annab vanematele võimaluse hinnata oma lapse arengut ja võimalikke raskusi. Lisaks õpetab see vajalikke sotsiaalseid oskusi nagu oma korra ootamine ja vestluse käigus vaheldumisi juhtpositsiooni võtmine.
Sõnaline suhtlus on muidugi ainult üks osa suhtlusest, käesolev uuring ei hinnanud mitteverbaalse suhtluse (hääletoon, žestid, miimika) iseloomu mängu ajal, mis on samuti oluline sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste allikas. Uuringu nõrkadeks kohtadeks on ka väike uuritavate arv ning osalejate sarnane rassiline/rahvuslik ja sotsiaalmajanduslik taust.
Sosa AV. Association of the type of toy used during play with the quantity and quality of parent-infant communication. JAMA Pediatr. 2015 Dec 23:1-6. doi: 10.1001/jamapediatrics.2015.3753. link
Rubriigid:esimene eluaasta, kõne areng, koolieelik
Sinu terve laps 