Käitumishäired lastel ja noorukitel hõlmavad laia spektrit erinevaid emotsionaalseid sümptomeid ja käitumisi, näiteks võib neil olla raskusi reeglite järgimise või sotsiaalselt aktsepeeritava käitumisega, nad võivad valetada või manipuleerida, olla agressiivsed teiste inimeste või loomade suhtes. Arusaadavalt satuvad käitumishäiretega lapsed sageli halbadesse suhetesse oma eakaaslaste, pereliikmete ja pedagoogidega ja neid vaadatakse kui “halbu” lapsi, mitte kui psühhiaatrilise haiguse tõttu abi vajavaid lapsi. Käitumishäiretel võivad tulevikus olla tõsised negatiivsed tagajärjed, näiteks erinevate psüühikahäirete kujunemine (40%-l nendest lastest diagnoositakse täiskasvanueas düssotsiaalne isiksushäire või mõni teine isiksushäire), vanglasse sattumine või enneaegne surm.
Kõige paremad tulemused saavutatakse sellistel lastel varaste sekkumiste abil. Kasutusel on palju erinevaid teraapiaid ja tehnikaid, näiteks pereteraapia, kognitiiv-käitumisteraapia, probleemilahendusoskusi õpetav teraapia, mänguteraapia, aga ka õpetajate treening. Milline teraapia suund kõige parem on, ei ole päris selge, aga erinevate teraapiate tõhususe kohta on uuringuid tehtud küll.
Eelmisel aastal avaldati ulatuslik ülevaade, mis hõlmas 64 uuringut ja 26 erinevat ravivõtet. Leiti, et kuni 12 aasta vanuste laste käitumishäirete korral on kõige tugevam tõendus kahel meetodil: vanemate käitumisele keskendunud grupiteraapia ning vanemeate individuaalne käitumisteraapia koos lapse osalusega. Nende kahe ravivõtte efektiivsuse kohta oli tugev teaduslik tõendus mitme erineva uuringugrupi poolt läbi viidud erinevate tööde näol. Tõenäoliselt tõhusaks hinnati veel kolmteist muud sekkumist.
Vanemate käitumisele keskendunud teraapial on tavaliselt kaks raskuskeset: (1) lapse ja vanema vahelise suhte tugevdamine, et laps oleks motiveeritud käituma sellisel viisil, mis vanemale sobib ja (2) vanematele tõhusate lapse käitumisega toime tulemise strateegiate õpetamine. Tõlkes hõlmab esimene igasuguseid ühiseid tegevusi, lapsele positiivse tähelepanu pööramist ja suhtlusoskuste õpetamist. Teine pool on samuti üsna arusaadav: positiivse tagasiside andmine headele käitumistele ja positiivse tagasiside vältimine ebasoovitavatele käitumistele.
Norm vs diagnoos
Tähtis on mõista, et ka normaalse arengu käigus võib esineda agressiooni, reeglite rikkumist, tõrksust ja teisi käitumishäirete korral esinevaid jooni. Diagnoosi saab panna juhul, kui need on väga tugevalt väljendunud ja kestnud vähemalt kuue kuu jooksul. Ja muidugi, diagnoosi saab panna lastepsühhiaatrias kogenud spetsialist – lastele diagnoosi panemine pole midagi sellist, mida naabrinaine möödaminnes facebookis teha võiks.
Lapsed on plastilised ja nende käitumine on mõjutatav. Varasemad sekkumised nooremas eas on alati tõhusamad – teismeeas, kui noorel on juba välja kujunenud oma suhtlusvõrgustikud, on igasuguseid mõjutavaid tegureid hulga rohkem kui väiksel lasteaiaealisel põnnil, kes sõltub peamiselt oma vanematest.
Psühhoteraapia, milles osalevad lapse vanemad, on käitumishäirete puhul kõige tõhusam ravivõte. See on ka täiesti loogiline – lapsed ei kasva vaakumis. Kogu õppimine ja areng toimub sotsiaalsete suhete kontekstis ja peamine baas selleks on perekond. Ainult lapsega teraapias tegelemine tundub analoogsena olukorraga, kus ülekaaluliste vanemate ülekaalulise lapse menüü ja liikumiskava tehakse ümber, samal ajal kui kogu ülejäänud perekond vedeleb diivanitel ja sööb endistviisi – tõenäosus, et see oleks tulemuslik on väiksem kui kogu perekonda haaravad tegevuskavad. Lapsevanemad, kes otsivad abi oma laste käitumishäirete tõttu, saavad ja peaksidki mängima aktiivset rolli oma lapse ravis.
Kaminski JW, Claussen AH. Evidence base update for psychosocial treatments for disruptive behaviors in children. J Clin Child Adolesc Psychol. 2017 May 1:1-23. doi: 10.1080/15374416.2017.1310044. link
- Veel ei ole hilja vaktsineerida gripi vastu
- Uue aastatuhande noored on varasematest põlvkondadest perfektsionistlikumad
Rubriigid:koolieelik, koolilaps, närvisüsteem ja psühhiaatria, teismeline
Sinu terve laps 