Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Uue aastatuhande noored on varasematest põlvkondadest perfektsionistlikumad

perfektsionism vaimne tervis depressioonTänavu pooleteise kuuga on juhtunud midagi sellist, millega ma varem kokku puutunud ei ole: minu juurde on jõudnud mitu täiesti selgelt depressiivset teismelist. Nende kõrval tunnen ma ennast väga vanana – nad elavad hoopis teistsuguses maailmas kui mina nende eas. Sotsiaalmeedia, vilkuvad nutiseadmed, pidev kiirustamine, materialism, võistluslikkus juba lasteaiast saati, kärgperestumine, mis veel viimase kahekümne aastaga muutunud on? Pidev majanduslik tõus ja inimlike kontaktide vähenemine?

Ühendkuningriigis hiljaaegu läbi viidud uuringust selgub, et pärast 2000. aastat sündinud põlvkond on senistest hulga perfektsionistlikum ja niisuguse trendi püsimine võib tähendada tõsist ohtu kogu põlvkonna vaimsele tervisele.

Perfektsionism

Perfektsionism ehk täiuslikkusetaotlus ei kõla ju iseenesest väga halvasti. Mida saaks valet olla selles, et iga oma ettevõtmine võimalikult hästi sooritada, nii tööl kui eraelus? Ülemäärane, igal alal, igas valdkonnas, kõiges parima poole püüdlemine võib aga kaasa tuua tugeva sisemise surve ja see psühholoogiline pinge võib tegelikult hakata vaimset tervist lagundama.

Perfektsionismi juures eristatakse kolme erinevat kategooriat:

  1. enesele suunatud ehk see, kui inimese jaoks on ülemäära oluline olla ise täiuslik ja enda suhtes on seatud ebarealistlikud ootused;
  2. sotsiaalne ehk see, kui inimese arvates on teised inimesed ülimalt nõudlikud ja teiste inimeste heakskiidu saavutamiseks peab justkui täiuslik välja paistma;
  3. teistele suunatud ehk see, kui inimene seab end ümbritsevatele inimestele ebarealistlikult kõrged ootused.

Varasematest uuringutest on teada, et just iseendale suunatud perfektsionism on kõige keerulisem. Liiga kõrged isiklikud standardid ja ülemäärane kriitilisus iseenda suhtes võib viia selleni, et mitte millegagi ei saa enda juures rahul olla ja ühtegi kordaminekut ei saa mõnusalt nautida. Sellega võivad kaasneda erinevad käitumuslikud kohanemised, näiteks võetakse ette ainult selliseid asju, kus õnnestumine on garanteeritud ja läbikukkumist välditakse iga hinna eest (näiteks ei minda sõpradega discgolfi mängimist katsetama, kartes totakas välja näha). See on aga ohtlik, kunapiirab valikuvõimalusi ja suurendab läbipõlemise ohtu. Iseendale suunatud perfektsionismi korral on inimese väärtus (vähemalt tema enda arvates) seotud ainult väliste saavutustega. Sellega võivad sageli kaasneda anorexia nervosa, depressioon ja isegi liigvarane surm.

Ka sotsiaalne perfektsionism on tugevalt ärevus- ja meeleoluhäiretega seotud. Kui teiste inimeste ootusi iseendale tajutakse liiga kõrgetena, lausa ülekohtuselt suurte ja kontrollimatutena, toob see kaasa väga sagedased tunded läbikukkumisest ja teiste ootustele mittevastamisest.

Teistele suunatud perfektsionismi on neist kolmest kõige vähem uuritud, kuid on teada, et see võib kaasa tuua raskused nii lähisuhetes kui ka inimsuhetes üldse. Kuna teised ei suuda järjepidevalt neile seatud kõrgetele standarditele vastata, suhtutakse neisse üleoleku, põlguse ja vaenulikkusega. Teistele suunatud perfektsionism on sageli seotud ka nartsissistliku vajadusega teiste poolt tuleva imetluse järele.

Uuring

Uuriti ligi 41 700 kolledžiüliõpilast (71% naissoost) USA-st, Kanadast ja Ühendkuningriigist. Kokku 164 erinevat alagruppi olid täitnud ajavahemikus 1980ndate lõpust kuni 2016. aastani perfektsionistlikkuse skaala, kus käsitletigi neid kolme täiusetaotluse erinevat suunda.

Kõigi kolme perfektsionismi alavormi osas oli viimase 30 aasta jooksul toimunud sirgjooneline tõus. Vahemikus 1989-2016 oli kolledžiüliõpilaste enesele suunatud perfektsionism tõusnud 10%, teistele suunatud perfektsionism 16% ja sotsiaalne perfektsionism lausa 32%. Teisisõnu on massiivselt tõusnud noorte tunnetatud surve endast täiuslik mulje jätta, kusjuures samaaegselt on selgelt tõusnud ootused ka teiste inimeste ja iseenda suhtes. Muutused olid enam-vähem sarnased kõigis kolmes uuritud riigis.

Miks niisugune täiuslikkuse taotlemine kõva võidukäiku teeb, ei ole päris selge, aga uurjad mõtisklevad sel teemal pikalt. Lääne kultuuriruumis on järjest süvenenud individualism ja sellega kaasas käiv võistluslikkus. „Mina olen mina ja sina oled sina ja me oleme erinevad“ asendub järjest rohkem sellega, et „mina olen sinust parem“ (või vähemalt „ma jätan endast parema mulje kui sina“).

Nii kehakuvandi kui ka inimestevaheliste sidemete osas ei saa üle vaadata sotsiaalmeedia rollist. Ebarealistlikud ja väga stereotüüpsed ootused välimuse suhtes survestavad nooremaid põlvkondi üha enam täiuslikke ja sageli kättesaamatuid iluideaale taotlema. Sama on lihtsustatud kujul esitletud ja justkui alati ideaalsetena näivate inimsuhetega, mis päriselus reeglina ei ole sellised, nagu klantspiltidelt paista võib. Kättesaamatute eesmärkide mittesaavutamine võib süvendada hoopis isoleerituse tunnet.

Ka hariduslikus plaanis tõuseb latt järjest kõrgemale, samuti tugevneb surve leida kõrgepalgaline töökoht. Ootus, et andekad ja hea haridusega inimesed napsavad endale paremad ametid ja just parimate vahel jagatakse otsustavad rollid homses maailmas, toob kaasa tudengite üha kõrgemad nõudmised iseenda akadeemiliste saavutuste suhtes. Kui 1976. aastal plaanisid kolledži lõpetada umbes pooled keskkooli lõpetajatest, siis 2008. aastaks oli see tõusnud juba 80%-ni. Ka see näitab, et noorematel põlvkondadel on oma saavutuste osas kõrgemad ootused kui varasematel põlvkondadel. Lisaks kroonivad seda kompotti sageli ärevad ja üleliigselt kontrollivad lapsevanemad.

Nii et tegelikult on see ikkagi ohtlik, kui inimene usub end väärtusliku või teiste inimeste tähelepanu vääriva olevat ainult siis, kui ta on täiuslik. Võimalik, et selle peegeldust ma nüüd oma kabinetis näengi, kusjuures osade uuringute järgi otsib professionaalset abi vaid 80% seda vajavatest noortest. Vaimse tervise probleemide esinemissagedus teismeliste hulgas teeb aina uusi ja uusi rekordeid ja piisavat hulka spetsialiste ei jõua keegi ära koolitada. Ärevus, depressioon ja suitsiidimõtted on pidevad kaaslased palju rohkematel teismelistel kui veel kümmekond aastat tagasi (ja see oli mäletatavasti emo-kultuuri haripunkt). Kas ja kuidas on võimalik seda tagasi pöörata, kui lapsevanematel endilgi alles kohati raskusi mõista, et „mina olen mina ja sina oled sina ja me oleme erinevad“ või et „elu ei ole võistlus“?

Viide

Curran T, et al. Perfectionism Is Increasing Over Time: A Meta-Analysis of Birth Cohort Differences From 1989 to 2016. Psychol Bull. 2017 Dec 28. doi: 10.1037/bul0000138. link

Tänu

Mina olen mina ja sina oled sina ja me oleme erinevad” ja “elu ei ole võistlus” pärinevad minu kauaaegselt õpetajalt Urve Uusbergilt, kes väga loomulikult suudab põimida omavahel muusika- ja psühholoogiaõpetusi.

Rubriigid:närvisüsteem ja psühhiaatria, teismeline

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s