Ameeriklaste värske arstidele suunatud juhend soovitab, et kõiki teismelisi tuleb alates 12. eluaastast aktiivselt sõeluda depressiooni suhtes. Sõelumine võib tunduda natuke tobe sõna, aga sisuliselt on see mingi lihtsa testi tegemine, umbes nagu see „Must lumi“ depressioonitest – kiire, jämedakoeline, aga suuremad asjad jäävad sõelale.
Pärast seda, kui meil lapsed enam nakkushaigustesse massiliselt ei sure, on teismeliste surmapõhjuste esikohale jäänud vigastused ja mürgistused ning teisel kohal uhkelt psüühika- ja käitumishäired ehk tõlkes enesetapp (vt tervisekaotuse statistika). Umbes kolmveerandil suitsiidiga elu lõpetanud noortel on tagantjärele hinnates võimalik leida depressiooni sümptomeid, aga iga enesetapp ei ole ka alati masendusest. Teised enesetapuga seostuvad diagnoosid on näiteks ärevus-, söömis- ja sõltuvushäired, aga ka aktiivsus-tähelepanuhäire ja autismispektri häired.
Õnnestunud suitsiidid on jäämäe veepealne tipp. Ameeriklased arvavad, et 15-19 aasta vanuses teeb suitsiidkatse iga kümnes teismeline. See on muidugi erinev, kas loetakse kokku arstide statistika või noorte endi raporteeritud katsed. Viimane arv on selgelt suurem, iga katse haiglasse või arstide vaatevälja ei pruugi jõudagi.
Depressioon ei ole enamasti selline asi nagu kurguvalu, et ühel hommikul ärkad üles ja oled haige. Nagu paljude tänapäevaste krooniliste haigustesse puhul, soodustavad ka seda haigust paljud erinevad riskifaktorid. Haigusliku masendusega seotud teguriteks võivad muu hulgas olla pereliikmetel esinenud depressioon, sõltuvusainete kuritarvitamine ja keerukas psühhosotsiaalne keskkond. Riskifaktoreid saab hinnata ja märgata ja varajane sekkumine võib aidata päästa mõne noore elu.
Kuidas aga üles leida neid suitsiidkatse ja õnnestuva suitsiidiga noori? Tulebki otsida kõikjalt. Depressioon ei vali ühiskonnakihti või perekonnamudelit. Sõltuvus- või psüühikahäiretega, tihti veel lisaks töötute vanemate laps. Eliitkoolis või riiklikel olümpiaadidel ässasid tulemusi tegev noor, kes oma stressi ja pingetega toime ei tule. Tagasihoidlik ja üha enam endasse tõmbuv noor, kes elab virtuaalmaailmas läbi niisuguseid draamasid, millest kellegi aimu pole. Väljastpoolt kenad ja klantsid pered, kus suletud uste taga toimub regulaarne vägivald. Pikkadeks perioodideks üksi jäetud lapsed, kelle vanemad käivad lähiriikides tööl. Koolis kiusatud noored. LGBTQ-noored; Q võib olla ka questioning ja ei pruugi olla sugugi kerge olla questioning heteronormatiivses maailmas, kus iga nurga pealt vaatab vastu surve olla „sina ise“ ja veel polegi päris selge, kes see „sina ise“ on.
Isegi kui perearstid jõuaksid kõikidel teismelistel aktiivselt depressiooni otsida, siis tekib kohe küsimus, et mis saab edasi? Laste ja noorukitega tegelevaid vaimse tervise spetsialiste on üle mõistuse vähe nii siin- kui sealpool suurt lompi. Ameeriklaste suund on selge: perearstidele selged ja lihtsad juhised, kuidas noorukeid tablettidega ravida ja vähemalt see ei jää siis piduriks, et teismelised üldse mingit abi ei saa ja kaovad kuhugi süsteemi ootejärjekordade rägastikku. Väga mõistlikuna ütleb juhend, et kerget depressiooni ei pea alati tablettidega ravima vaid võib rakendada mõne aja vältel aktiivset toetust ja jälgimist.
Kaitsvad faktorid
Et siinne jutt liiga masendavaks ei muutuks, võtan endale nüüd vabaduse valikuliselt tsiteerida koolidele koostatud suitsiiditeemalist juhendmaterjali. Muu hulgas kirjeldatakse seal lisaks suitsiidi riskifaktoritele ja ohumärkidele ka erinevaid kaitsvaid tegureid.
Perekonna mustrid:
- head suhted pereliikmete vahel;
- toetus perekonnalt;
- pühendunud ja järjekindel vanemlik hoolitsus.
Kognitiivne stiil ja isiksus:
- head sotsiaalsed võimed, suhtlemisoskus;
- isikliku väärtuse tunne;
- usk iseendasse, usaldus oma olukorra ja saavutuste suhtes;
- abi otsimine raskuste korral (näiteks õppimises).
Kultuurilised ja sotsiaal-demograafilised faktorid:
- sotsiaalne integratsioon (näiteks osalemise läbi spordis, ühistegevuses, klubides ja muudes tegevustes);
- head suhted koolikaaslastega;
- head suhted õpetajate ja teiste täiskasvanutega.
Keskkonna faktorid:
- head toitumisharjumused;
- hea uni;
- alkoholi-, narkootikumi- ja suitsuvaba keskkond;
- värske õhk ja päikesevalgus;
- füüsiline aktiivsus.
Ja kui kõigist kaitsvatest teguritest hoolimata tundub, et ikkagi võib olla depressioon või mõni muu mure, siis on võimalik lisaks perearstile otsida abi näiteks peaasi.ee keskkonnast, usaldustelefonidelt või lasteabi nõustajatelt.
Viide juhendile
Zuckerbrot RA, et al. Guidelines for Adolescent Depression in Primary Care (GLAD-PC): Part I. Practice Preparation, Identification, Assessment, and Initial Management. Pediatrics. 2018 Feb 26. pii: e20174081. doi: 10.1542/peds.2017-4081. link
Rubriigid:närvisüsteem ja psühhiaatria, teismeline
Sinu terve laps 