Täna oli jälle selline päev, mil ma ei pesnud põrandaid, ei pesnud ega triikinud pesu, ei vahetanud voodipesu, ei vähendanud mingilgi viisil oma üha kuhjuvaid tööülesandeid, ei käinud ise oma lapsega rohkem õues kui poodi ja tagasi. Ma olen perfektsionismist kaugel, aga sellised mõttekäigud pole ka päris võõrad: kui pesemata põrandat silmitseda, tulevad meelde kõik asjad, mis täna tegemata jäid ja mis tegelikult juba veebruarist saati tegemata ja mis ükskord veel plaani võetud said ja tegelikult pole sõpru ka jube ammu näinud, kuigi oli ju jutt. Juba trügib kuskilt esile mingi superema, supertöötaja ja supernaise latt, millest justkui peaks iga päev üle hüppama ja mille alt ma (jälle) olen tuima näoga läbi jalutanud.
Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas uuel sajandil sündinud lapsed on varasematest põlvkondadest perfektsionistlikumad. Liigne perfektsionism on seotud düsfunktsionaalselt kõrgete ootustega iseenda või teiste suhtes või tajutakse teiste ootusi iseendale ebareaalsetena. Perfektsionism on seotud suurema depressiooni haigestumise riskiga ja pidevalt näägutav sisemine hääl on lihtsalt kurnav ja vastik.
Uuring
Austraalias uuriti üle 500 teismelise (keskmiselt 14 aastat vanad) ja üle 500 täiskasvanu (keskmiselt 25 aastat vanad). Erinevate küsimustike abil hinnati nende perfektsionismi, depressiooni ning sõbralikku või kaastundlikku suhtumist iseendasse.
Nii teismelistel kui täiskasvanutel leiti, et mida sõbralikumalt inimene endasse suhtus, seda vähem esines elu häirivat perfektsionismi ja depressiooni. Varasematest uuringutest on teada, et enda suhtes leebema hoiakuga inimesed on raskustesse sattudes vastupidavamad ja taastuvad psühholoogilistest traumadest kergemini.
Kaastundlikku või sõbralikku suhtumist iseendasse võib seletada kui hoiakut, kus oma kannatuste suhtes ollakse avatud ja tundlik, enda suhtes tuntakse hoolivust ja lahkust, oma puudustesse ja läbikukkumistesse suhtutakse mõistvalt ja hinnanguid andmata ning saadakse aru, et minu kogemused on osa inimeseks olemisest. Või teisiti sõnastatuna, sõbralikku suhtumist iseendasse iseloomustab lahkus enda suhtes (vastandina enesekriitilisusele), oma kogemuste kirjeldamine üldinimlike kogemuste raames (vastandina enda isoleerimisele) ning see moodne mindfulness (vastandina oma valulike kogemustega samastumisele). Mindfulness või teadvelolek siin kontekstis tähendab seda, et negatiivseid tundeid ja mõtteid ei suruta maha ega puhuta ka ülemäära suurteks vaid neid jälgitakse sellistena, nagu nad on ja ei anta oma tunnetele või mõtetele hinnanguid. Tunded on sellised, et tulevad ja lähevad ja neid võib tunda ja vaadelda, aga nendesse ei pea kinni jääma neid edasi-tagasi kerides ja järjest filtreid vahele lisades.
Sisekõne on pärit lapsepõlvest
Nii palju kui ma aru saanud olen, pärineb meie sisekõne toon lapsepõlvest – kuidas vanemad meiega rääkisid, nii hakkame me ise tulevikus endaga rääkima. Väiksed lapsed veel päriselt räägivadki iseendaga valjusti, aga hiljem mõeldakse vaikselt ja veel hiljem enam konkreetsete mõtetena ei mõeldagi, vaid kujunevad tuumikuskumused meie endi kohta (nt „ma olen luuser“ või „ma ei vääri armastust“ või „ma ei saa kunagi millegagi hakkama“), mis ainult vilksatavad põgusalt enne seda, kui lõpmatu näägutav sisekõne pihta hakkab.
Õnneks on oma sisekõne tooni teadlikult võimalik muuta. Oma heade sõprade või pereliikmete kallal me ju hommikust õhtuni ei nääguta? Iseendasse võiks ka suhtuda nagu oma väga heasse sõpra ja ennast julgustada nii, nagu me oma lapsi julgustame. Ja teadlikult jälgida, et me iseendale ei ütleks selliseid asju, millega oma kallite inimeste kostitamine ei tuleks õigupoolest pähegi.
Kõige pisemate laste tulevase sisekõne kujundamine toimub täna ja praegu. Tänased väljaütlemised ja käitumised loovad selle pildi, mida laps tulevikus iseenda kohta kaasas kandma hakkab. Lisaks sellele, et laps saab kiitmisest hea tunde või kurjustamisest kurva või väärtusetuse tunde, korjavad lapsed ridade vahelt üles ka selle, milline on vanema enda sisemine hääl. Liigne ärevus, enesepiitsutamine või hoopis üles puhutud eneseuhkus annavad endast märku kehakeele, hääletooni ja sõnade valiku kaudu. Iseenda sisekõnet kujundades aitame kujundada ka laste sisekõnet.
Nii et ma jätan praegu laiali laotatud köögitarbed rahulikult põrandale vedelema ja kiidan ennast hoopis selle eest, et lapsega koos raamatuid vaatasin või talle sooja toitu tegin või sõbranna sünnipäeva meeles pidasin. Ennast kiita on mõnusam kui kritiseerida ja see on meie mõlema jaoks vajalik.
Viide
Ferrari M, et al. Self-compassion moderates the perfectionism and depression link in both adolescence and adulthood. PLoS One. 2018 Feb 21;13(2):e0192022. doi: 10.1371/journal.pone.0192022. link
Rubriigid:esimene eluaasta, kõik vanused, koolieelik, koolilaps, närvisüsteem ja psühhiaatria, teismeline
Sinu terve laps 