Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Laste depressioon: ennetus ja kodune käsitlus

depressioon laps masendus koolilaps lasteaialaps kurb agressiivne vihane solvub kergestiEelmisel korral kirjutasin mänguealiste laste depressioonist. Depressiooni ennetamiseks ja haiguse ajal lapse toetamiseks võib kasutada erinevaid võtteid. Ükski neist ei ole mingi raketiteadus, pigem on need täiesti tavalised igapäevaelu asjad, mis mõnikord lihtsalt kas ununevad või pole aega või on endal veel seni õppimata jäänud. Kindlasti ei ole see loetelu lõplik ja pole ka kuidagi tähtsuse järjekorras vaid rohkem sedasi, nagu mul mõttesse tuli. Ega ma ei hakka siin mingit elamise käsiraamatut kirjutama.

Suhtu lapsesse austuse ja tunnustusega. Laps ei ole sinu seljakott või tahvelarvuti – ta on eraldiseisev inimene ja väärib ka sellisena märkamist. Küsi tema arvamust (eakohastes küsimustes) ja anna talle vabadus otsustada (eakohaselt – kas täna paned punased või sinised sukapüksid? Millist muinasjuttu ma sulle täna õhtuks loen?).

Märka lapse juures positiivset. Kiida last, kui ta millegagi hästi hakkama saab – isegi kui see on väike asi nagu pärast sööki enda järelt nõude ära koristamine või enne magamist mänguasjade kokku korjamine või mõne igapäevase tüütuse tegematajätmine.

Jälgi, kuidas sa iseenda kohta lapse kuuldes räägid. Lapsed on ju hiiglama tähelepanelikud. „Ma ei saa kunagi pildistamisega hakkama,“ „ma olen paks nagu vaal“ või muud sarnased siia-sinna pikitud märkused annavad lastele eeskuju, kuidas tulevikus endaga rääkida. Kui sa parema meelega kuuleksid oma põnni kunagi ütlemas „muidugi ma saan sellega hakkama,“ või „ma pole seda kunagi teinud, aga ma võin ju proovida,“ siis anna talle juba täna eeskuju ja ütle seda valjusti iseenda kohta.

Mängi koos lapsega. Mitte mingi kohutavalt kaua (lastel ju ka pole huvitav lõpmatuseni vanematega koos mängida), aga vähemalt tund aega iga päev. Mängimine on lõbus ja vähendab pingeid. Mängides saab läbi proovida erinevaid igapäevaelu situatsioone ja nende võimalikke lahendusi. Mängides on võimalik õppida päriselus vajalikke oskusi nagu suhtlemine, oma korra ootamine või reeglitest kinni pidamine. Mäng on väikeste laste töö ja sellesse tuleb tõsiselt suhtuda.

Räägi lapsega. Kuula päriselt ka, mida tal öelda on. Rääkimine ei ole see, et „kuidas koolis läks?“ – „normaalselt“. Kui sul täna ei ole aega teda kuulata, siis teismelisena ta enam rääkima ei tule. Rääkida võib sel ajal, kui te koos midagi muud teete, näiteks süüa valmistate või lehti riisute või autoga sõidate. Minu kõige huvitavamad vestlused emaga olid kõik õhtuti köögis, kui ta nõusid pesi ja mehed enam kööki ei tikkunud (jah, selline stereotüüpsete soorollidega perekond oli meil vanasti).

Loe oma lapsele eakohaseid raamatuid. Raamatud aitavad arendada sõnavara, empaatiat ja loovust. Keset lugemist võib teha pausi ja arutada, miks üks või teine tegelane just nii käitus või mida oleks käesolevas olukorras võimalik edasi teha. Arvatakse, et üks põhjus, miks psüühikahäired järjest rohkem levivad, on see, et moodsa aja lastel puudub sõnavara oma tundeelu kirjeldamiseks. Kui kõik tunded on ühtviisi „paha“, aga ei ole enam viha, kurbust, ärevust, lootusetust, igatsust, kaotusvalu, üksildust, vastikust, tuimust, ootusärevust, siis on raske ennast teistele mõistetavaks teha ja tegelikult on raske ka iseendast aru saada. Kui puudub empaatia iseenda ja teiste suhtes, jäävad inimeste käitumist juhtivad motiivid hämarateks ja ilmselt on päris raske navigeerida maailmas, mis on kogu aeg täis ootamatusi. Empaatia aitab teiste käitumist ette ennustada (rääkimata sellest, et tagantjärele mõista) ja muudab maailma tuttavlikumaks.

Kokku lepitud igapäevaelu reeglid ja päevarežiim aitavad vähendada stressi ja loovad turvalise struktuuri, mille sees päevast-päeva liikuda. Iga lõunasöögivaliku või prügi välja viimise kohta pole vaja perekonna koosolekut korraldada.

Nüüd, kui ma seda mainisin – korralda perekonna koosolekuid. Mitte selliseid, kus vanemad dikteerivad ja lapsed vaikselt kuulavad (kuigi ka ühesuunaline suhtlus on parem kui üldse mitte mingi suhtlus). Parem tehke selliseid, kus igaüks saab öelda, mida ta tahaks suvepuhkuse ajal teha – isegi kui see koosneb ainult ettepanekust „tahaks õues mängida“.

Kallista, paita, võta sülle, mürgelda, hoia käest kinni, loe ribisid üle, punu patse, loe tedretäppe, tee massaaži. Kehaline kontakt on looduse poolt ette nähtud ja vajalik. Puudutusel on kummaline bioloogiline mõju, mida päris lõpuni veel ei mõisteta, aga see on reaalselt vajalik imikueast elu lõpuni. Beebide nunnutamine muudab nende DNA-d, kirjutasin kunagi varem.

Õues käimine ja looduses liikumine on vajalikud nii vaimsele kui kehalisele tervisele. Regulaarne füüsiline aktiivsus aitab depressiooni ära hoida ja toimib (vähemalt täiskasvanutel) mõnikord sama tõhusalt kui ravimid. Rohelus ise on inimestele vajalik ja tervisele kasulik.

Suurematele lastele võib õpetada lõdvestusharjutusi, rahustavaid hingamisharjutusi, visualiseerimist ja teadvelolekut (mindfulness). Kui ise ei oska, siis selle jaoks on ka erinevaid raamatuid, veebilehekülgi, koolitusi ja äppe, mida võib proovida.

Kui laps on tõesti väsinud ja jõuetu, siis jäta ta lasteaiast või koolist koju. Lapsepõlv ei ole võistlus. Ta ei pea kõikidel spordipäevadel osalema või kõiki loovtöid õigeks ajaks esitama. Matemaatikas halva hinde saamine ei tee kellestki halba inimest. Ehitage parem koos onni ja sööge seal pannkooke. Või magage koos päev maha. Õppimiseks on meile antud kogu elu.

Ole järjepidev. Last ei saa kasvatada hoogtöölaupäevakute kaupa, et täna teeme siit loetelust kõik punktid ära ja ülejäänud kuuel päeval vaata ise, kuidas hakkama saad. Märka oma lapse olemasolu iga päev. Kui kõiki asju päris iga päev teha ei jõua (oleme ausad – mitte keegi ei jõua), siis tee vähemalt mõni.

Kui depressiooni diagnoos on käes, siis mõtle iseendast kui ühest olulisest eksperdist oma lapse tervisega tegelevas meeskonnas. Osale oma lapse raviprotsessis aktiivselt. Suhtle arstide ja terapeutidega, aga ka lasteaias või koolis õpetaja, logopeedi, eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi, psühholoogi, HEV-koordinaatori või kellegagi, kes just sinu lapse looga seotud ja kursis on.

Kui ei oska, siis õpi. Laste kasvatamise kohta on hulk erinevaid raamatuid. Koolitusi teeb Perekeskus Sina ja Mina (Gordoni perekool). 3-8-aastaste laste vanemad võivad osaleda vanemlusprogrammis „Imelised aastad“. Keegi pole ideaalseks vanemaks sündinud, aga vanemlikke oskusi ja tulemuslikku lapsega suhtlemist on võimalik õppida.

Võta vastutus iseenda vaimse tervise eest. Depressioonis (või üldse vaimse tervise häirega) lapsega tegelemine ei ole kerge, see nõuab järjepidevust ja aega ja võib olla väga väsitav. Hoolitse, et su enda tass oleks täis ja et su vajadused oleksid rahuldatud (aga ära pane vastutust oma vajaduste rahuldamise eest lapsele). Vajadusel otsi abi iseenda depressiooni ravimisel või tööta läbi oma lapsepõlvetraumad. Lihtne öelda, raske teha. Hea tervise juures lapsevanem suudab olla lapsele eeskujuks ja suudab paremini toeks olla kui ribadeks tõmmatud hale vari lapsevanemast.

Ära oota endalt, et peaksid olema täiuslik lapsevanem. Palju huvitavam on näha inimlikku nõrkust, eksimusi ja nendega toime tulemist. Halbadel päevadel ongi raskem eeskujuks olla kui imelistel päikesepaistelistel päevadel, kus kõik on sõbralikud ja hoiavad kätest kinni ja laulavad “Kodulaulu“. Keeruliste olukordade lahendamist jälgides on lastel võimalik hoopis rohkem õppida.

Tänu

Tänan dr Madis Parkseppa abi ja nõuannete eest postituse valmimisel.

Rubriigid:koolieelik, koolilaps, närvisüsteem ja psühhiaatria, teismeline

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s