Lapsevanemate ja lasteaiakasvatajate jaoks jube kõrvalt vaadata, laste endi jaoks sugugi mitte nii hirmus: lapsed lõpetavad hingamise, muutuvad näost valgeks või siniseks ja kaotavad teadvuse. Hingekinnihoidmishood tekivad tüüpiliselt maimikueas (1-3 aastat), aga nende teke võib venida vanusesse 6 kuud kuni 6 aastat. Mõnel lapsel esineb hoogusid iga päev, mõnel vaid üksikutel kordadel.
Mis on hingekinnihoidmishood?
Tegemist on niisuguste lühiajaliste episoodidega, mille käigus lapsed lõpetavad hingamise ja kaotavad teadvuse isegi kuni üheks minutiks. Tavaliselt tekivad need hood sellistes olukordades, kui laps on pahane, frustreerunud, kardab või tal on valus.
Laps nutab, tavaliselt ikka vähemalt natukenegi, siis ahmib kiirelt korraks õhku (nagu tahaks täiest kõrist röökima hakata) ja lõpetab hingamise. Väga kiiresti muutub nahk valgeks või siniseks, laps muutub lõdvaks ja kukub hingetuna põrandale. Mõnikord võivad tekkida lihastõmblused või krambid, mis kogu asja juuresolijate jaoks veel hirmutavamaks muudavad.
Põhimõtteliselt jagatakse hingekinnihoidmishoogusid kaheks:
- sinised tekivad hingamise muutusest, neid vallandab tavaliselt viha või frustratsioon (nt kui kaheaastane ei saa seda, mida tahab). Laps näeb välja sinakas, eriti huuled võivad olla sinised. Sinised hood on kõige sagedasemad (umbes 85%).
- valged tekivad südametöö aeglustumise tagajärjel, neid vallandab tavaliselt valu (nt vereproovi võtmine perearsti juures). Laps on kahvatu ja higine. Valgete hoogude korral laps eelnevalt ei pruugi üldse nutta või teeb ainult väikse piuksatuse.
Enamjaolt esinevad lastel ainult sinised hood, aga võivad vaheldumisi esineda ka nii sinised kui valged.
Mõne aja pärast lapse hingamine taastub, süda hakkab jälle normaalselt tööle ja laps ärkab. Võib-olla on ta natuke nutlik või tahab süles olla, aga varsti juba jookseb ja mürgeldab ringi, nagu midagi poleks juhtunud. Vanemad seevastu peavad oma käte värisemist veel mõnda aega peitma.
Kui laps kolme minuti jooksul üles ei ärka, peaks hakkama elustama ja kutsuma kiirabi. Sellise asja juhtumine on aga äärmiselt ebatõenäoline.
Hingekinnihoidmishood on suhteliselt sagedased, esinedes u 4-5%-l lastest ja on tüdrukutel pisut sagedasemad kui poistel. Lapsed kasvavad niisugustest hoogudest ise välja ja need ei jäta lastele mingisugust püsivat närvisüsteemi- või südamekahjustust. Mõnedel hingekinnihoidmishoogudega lastel tekivad suuremas vanuses tavalised minestamishood.
Miks hingekinnihoidmishood tekivad?
Hinge kinni hoidmine või südametöö muutumine on refleks ja väiksed lapsed ei tee seda meelega. Nendel lastel on leitud ajutüve piirkonnas rohkem ebaküpsust. Ajutüvi on just see piirkond, mis kontrollib hingamist, vererõhku, südametööd, neelamist, ärkvelolekut, unisust – väga primitiivseid eluks vajalikke funktsioone. Ajapikku närvisüsteem küpseb ja sellega võib selgitada ka hoogude iseeneslikku möödumist lapse kasvades.
Umbes kolmandikul juhtudest on ka teistel pereliikmetel väiksena samasuguseid hoogusid esinenud, seega võib geneetiline komponent üsna tugevat rolli mängida.
On leitud, et hoogudega laste hulgas on rauapuuduse ja sellest tingitud aneemia esinemissagedus kõrgem kui teiste laste hulgas ja rauapreparaatidest võib sellisel juhul abi olla.
Südamerütmi pikaajalisel monitoorimisel on hingekinnihoidmishoogudega lastel leitud erinevusi, aga suurem jagu neist on kõik healoomulised iseärasused, mis mingit eraldi ravi ei vaja. Väga raskete valgete hoogude puhul on mõnikord kasutatud südamestimulaatori paigaldamist, aga need on üsna haruldased juhud, millest kirjutatakse meditsiiniajakirjades „näe, meil oli valgete hoogudega laps ja stimulaatori panekuga hood kadusid“.
Kuidas diagnoositakse ja kuidas ravitakse?
Hingekinnihoidmishoogude diagnoosimine käib puhtalt juuresolijate kirjelduse põhjal. Ühtegi testi, analüüsi või pilti, mis diagnoosida aitaks, ei ole olemas. Kui hood on tekkinud sedasi, et keegi pealt ei näinud või kui tegemist on ebatüüpiliste kirjeldustega, siis võib mõned uuringud teha, aga üldjuhul pole seda vaja.
Ravi ka reeglina pole vaja – kuna hingamine ja südametöö taastuvad reflektoorselt ise, siis mingit suurt äratamist tegelikult vaja polegi. Kukkumise ajal peaks võimalusel vaatama, et laps ennast teravate nurkade vastu kukkudes ei vigastaks. Kui teadvus juba kadunud on, võib teha akna lahti ja võib lapsele tugevasti näkku puhuda, mõnedele on arst öelnud, et tuleks last natukene „ehmatada“. Lõpuks ikkagi, niisama äkki, kui hingekinnihoidmishood tekivad, niisama äkki taastub teadvus ja jume ja lapsed kasvavad hoogudest ise välja.
Kuna hoogusid on kõrvalt vaadata hirmutav, võivad osad vanemad (või vanavanemad) reageerida hoopis viha või pahameelega või arvata, et lapsed teevad seda lihtsalt tähelepanu saamiseks. See kõik on tarbetu, sest väiksed lapsed ei suuda oma hoogude teket ise kontrollida.
Kui lapsel tekib hoogusid väga sageli, võivad vanemad teadvusekaotuste kartus loobuda lapsele piiride seadmisest. Sellest pole kasu ei lapsele ega vanematele endile – lapsed ikkagi vajavad piire, et neil oleks maailmas oma väike limiteeritud liikumis- ja otsustusruum. Kui kõik on lubatud, siis võib see väikestes lastes suurt ärevust tekitada, sest maailm on väga suur ja hirmutav. Lisaks – ka piire „mitte seadev“ vanem tegelikult seab lõpuks mingid piirid, kas või lapse ohutuse tagamiseks. Piirid peaksid olema kogu aeg selgelt maha märgitud ja üheselt arusaadavad, muidu kui kolm korda võib emme rahakotist kaarte välja võtta ja neljandal ei või, tekitab see lastes suurt segadust ja ebakindlust.
- Lapse sünni aastaaeg ennustab allergiatesse haigestumist
- Rasvunud lastel võib esineda rohkem astma tüsistusi
Rubriigid:koolieelik, närvisüsteem ja psühhiaatria
Sildid:hingekinnihoidmishood, minestus, nutukrambid, nutukramp, respiratoor-afektiivsed hood, teadvuse kaotus
Sinu terve laps 