Koolikiusamine on lai teema ja ma teen selle kohta kolm päris pikka postitust. Tänane käsitleb kiusamise mõju nendele, keda kiusatakse (ohvrid); järgmistel kordadel peatun pikemalt nendel lastel, kes kiusavad ja nendel, kes vaheldumisi on samaaegselt ohvri ja kiusaja rollis. Kiusamine mõjutab halvasti nende kõikide tervist ja tihti on ka täiskasvanueas tulemused halvemad kui kiusamise tsüklis mitte osalenutel.

Mis on koolikiusamine?

Kiusamine on olukord, kus korduvalt ja meelega tehakse liiga inimesele, kes on kaitsetu. Ohvril on sageli ennast raske kaitsta, kuna tüüpiliselt on ohver ja kiusaja mingil moel oma jõult või tugevuselt ebavõrdsed. Näiteks füüsilise agressiooni korral on kiusaja ohvrist tugevam, sotsiaalse tõrjumise korral võib ohvriks olla uus laps klassis, kes pole veel jõudnud sõpru leida, samuti ujedam või introvertsem või hoopis erivajadustega laps (1).

See pole aga alati reegel, mõnikord kiusatakse ka neid, kes on väga tublid ja heade saavutustega, mõnikord hoopis neid, kelle vanemad või teised pereliikmed töötavad koolis või on muul viisil kooliga tihedalt seotud. Kiusamise ohvriks võib sattuda enam-vähem igaüks, kuigi harilikult valivad kiusajad püsivaks sihtmärgiks kellegi, kellest jõud kergesti üle käib (1).

Koolikiusamise ohvriks sattumise riskigruppi kuuluvad kehvema sotsiaalmajandusliku staatusega peredest lapsed, juba eelnevalt halvema vaimse tervisega, käitumis- või emotsionaalsete raskustega lapsed (2, 3), seksuaalvähemustesse kuuluvad, ülekaalulised, erivajadustega (seal hulgas hariduslike erivajadustega) lapsed (3), oma kehaga mitte rahul olevad või istuva eluviisiga lapsed (4). Samuti kiusatakse sagedamini lapsi, kellel kodus täiskasvanud kasutavad vägivalda (5) või keda kodus õed-vennad kiusavad (6). Tüdrukud, eriti nooremad, võivad kergemini sattuda kiusamise ohvriks, kui neil on raskusi sõprade leidmisel (7). Kiusamise ohvrite vanemad on kooliga rohkem ühenduses, kuigi pole päris selge, kas nad käivad koolis tihti sellepärast, et on oma laste raskustest teadlikud või on nende vanemlik stiil niisugune, et nad jätavad oma lapsele vähem iseseisvust, muutes lapsed seeläbi kiusamise suhtes rohkem haavatavaks (7).

Poiste vahel esineb sagedamini füüsilist kiusamist – löömist, tõukamist, togimist. Tüdrukuid kiusatakse sagedamini kuulujuttude levitamise ja seksuaalse sisuga kommentaaridega (7). Küberkiusamise ja nö traditsioonilise koolikiusamise osas on suured kattuvused. Küberkiusamise kõige tugevam ennustaja on see, kui laps on juba tavalise koolikiusamise ohver (2).

Mõnikord öeldakse koolikiusamise peale, et „oh, pole midagi, see on alati olnud“ või „poisid on ikka üksteist toginud“ või „mis ei tapa, teeb tugevaks“ või veel midagi sarnast. Pidev, sageli aastaid kestev süstemaatiline ühtede ja samade inimeste pihta suunatud vaimne ja/või kehaline vägivald ei ole normaalne, ei ole kasvamise tavaline osa ja ei tohi olla aktsepteeritav (1).

Kui sage on koolikiusamine?

Sageduse hinnang oleneb veidi uurimisel kasutatud metoodikast, uuritud vanuserühmast ja maailmajaost. Probleem on see igal pool, teadusartikleid tuleb USA-st, Türgist, Iisraelist, Hiinast, Koreast, Soomest, Norrast ja Nigeeriast. Tavaliselt küsitakse lastelt endilt, kas neid on kiusatud (ja siis täpsustatakse, et tõukamine, löömine, avalik halvustamine, grupitöödest välja jätmine, asjade ära peitmine, seksuaalse sisuga kommentaarid, internetis kiusamine jm), kas nad on ise kiusanud ja kui tihti. Aga küsitakse ka õpetajatelt või lapsevanematelt.

Kokkupuude kiusamisega (kas kiusaja, ohvri või kiusaja/ohvri kaksikrollis) varieerub erinevates riikides poiste hulgas 9-45% ja tüdrukute hulgas 5-36% vahel. Kõige rohkem kiusamist raporteerivad kahjuks Baltimaade lapsed ja kõige vähem meie naabrid Põhjamaadest. Üle kogu maailma on poiste hulgas kiusamist rohkem kui tüdrukutel. Enamasti väheneb kiusamine puberteedi algusest lõpu suunas (maksimaalne umbes 11-13 aasta vanuses) (8).

Eestis kogeb umbes iga viies laps kiusamist vähemalt 2-3 korral kuus. Ise on teisi kiusanud iga kümnes laps, kusjuures 5% lastest on kiusaja/ohvri kaksikrollis. Nagu mujal maailmas, on ka Eestis sagedaste kiusajate hulgas rohkem poisse kui tüdrukuid (9).

Koolide vahel on suured erinevused, erinevates Eesti koolides on kiusamist kogenud 5-55% lastest. Kui nüüd kõik mõtlevad, et „ahhaa, nagunii suurtes koolides on üks džungel ja seal kiusatakse rohkem,“ siis tegelikult selget seost kooli suurusega ei ole leitud (9).

Kiusajate, ohvrite ja kaitsjate dünaamika

Enamasti on kiusaja ja ohver samas klassis. Mõnikord võivad kiusaja ja ohvri kaitsja käia teistes klassides, olles sagedamini ohvrist ühe klassi võrra vanemad. Kiusajateks on sagedamini poisid, kes võivad kiusata nii poisse kui tüdrukuid. Kaitsjad on harilikult ohvriga samast soost (10).

Ühe ja sama kiusaja erinevad ohvrid sageli aja jooksul kaitsevad teineteist; väljastpoolt tulnud kaitsjad riskivad ise samade kiusajate ohvriks sattumisega. Ühe ja sama ohvri erinevad kiusajad kaitsevad aja jooksul ka teineteist. Kiusajate kaitsjad (jah, ka neid on) võivad nende kiusajate ovrite ahistamist algatada (10).

Samas on kiusamise tsüklis mitte osalenud lapsi uurides leitud, et sotsiaalne staatus pigem ennustab käitumist, mitte käitumine ei ennusta staatust. Täpsemalt – need, kes on juba eelnevalt ebapopulaarsed, hoiavad oma käitumisega pigem autsaideri staatust; eakaaslaste hulgas tunnustatud noored pigem kaudselt kaitsevad kiusamise ohvreid (11).

Koolikiusamise mõju ohvri tervisele

Viimase paarikümne aasta jooksul on koolikiusamist hästi palju uuritud ja on leitud, et see on seotud terve rea erinevate tervisehäiretega, eeskätt küll vaimse tervise probleemidega, aga mitte ainult. Mõned vastukäivused tulemuste osas on. Ühest küljest on tegemist teemaga, kus kõik ei ole alati üks-üheselt mõistetav ja iga olukord on unikaalne. Teiseks põhjuseks võib aga olla see, et varasemates uuringutes defineeriti ainult kiusajad ja ohvrid, uuema aja töödes tuuakse eraldi välja ka kiusaja/ohvri kaksikrollis olevad lapsed, keda pole küll palju, aga kes moodustavad tegelikult täiesti eraldi grupi. Varem kiputi neid vist pigem ohvrite sekka lugema ja see hägustab pilti.

Koolikiusamise ohvriks olemine on selgelt seotud laste halvema vaimse tervisega. Kiusatutel esineb kiusamise tsüklis mitte osalejatega võrreldes oluliselt rohkem depressiooni, kusjuures sageli kiusatutel esineb depressiooni rohkem kui nendel, keda mõnikord kiusatakse. Sagedased on ka üksildustunne, alanenud enesehinnang ja ärevushäired, lisaks võib koolikiusamise ohvritel teistest lastest sagedamini esineda sotsiaalfoobiat, posttraumaatilist stressihäiret ja psühhootilisi sümptomeid (need võivad hõlmata näiteks hallutsinatsioone, meelepetteid, mõttekäigu häireid ja segadust, eneseteadlikkuse ja sümptomite kriitika puudulikkust) (2).

Kiusamise ohvritel on kõrgem risk suitsiidmõteteks ja suitsidaalseks käitumiseks – enesetapukatseid teevad nad kolm korda sagedamini kui teised lapsed, kusjuures jällegi esineb nn doosist sõltuv efekt, kus sageli kiusatute hulgas on katseid lausa neli korda sagedamini. Ohvrite hulgas esineb sagedamini ka enesevigastamist ilma enesetapu eesmärgita (2). Suitsiid on muidugi väga keeruline teema. Valdav osa kiusamist, ka pikaajalist kiusamist kogenutest end ära tappa ei proovi, kiusamine ei ole tihti ka ainuke olemasolev suitsiidi riskifaktor.

Kiusamise ohvrite hulgas ei ole leitud tavapärasest sagedamat tõrges-trotslikku käitumist (lastel) või käitumishäireid (teismelistel) (2).

Sõltuvusttekitavate ainete kasutamine võib koolikiusamise ohvriks olemisega kaasas käia. Ohvritel on kõrgenenud risk tulevikus alkoholi tarvitamiseks, suitsetamiseks ja illegaalsete narkootikumide tarvitamiseks. Neil võib olla veidi kõrgem risk kuritegelikuks käitumiseks, näiteks relva kandmiseks (2). Selle kõige osas on andmete osas vastukäivusi, mõnel pool on leitud ka, et kiusamist kogenute alkoholi- ja narkootikumide tarvitamine on hoopis tavapärasest väiksem (12).

Koolikiusamise ohvrite akadeemilised saavutused jäävad pisut allapoole kiusamist mitte kogenud laste tulemustele, kuigi ka mitte kõik uuringud seda ei kinnita (2).

Sotsiaalsete probleemide osas ei ole andmed väga üheselt mõistetavad. Kiusatavad kogevad kaks korda sagedamini üksildustunnet, on oma eluga vähem rahul ja nende elukvaliteet on tõenäoliselt halvem. Samas ei too ohvriks olemine kaasa oluliselt madalamat enesehinnangut, sotsiaalseid probleeme ega kriminaalset käitumist (2).

Alguses märkisin, et emotsionaalsed ja käitumisraskused soodustavad kiusamise ohvriks langemist, nüüd, et kiusamine tekitab ise vaimse tervise probleeme. Seda on uuritud ka, et kumb on muna ja kumb kana. Pikaajalistes uuringutes on jälgitud lastel esinevaid sissepoole suunatud ehk internaliseerivaid sümptomeid (masendus, ärevus, eemaletõmbumine, üksiklus ja kehalised kaebused) ja väljapoole suunatud ehk eksternaliseerivaid sümptomeid (agressioon, sotsiaalsete normide eiramine) ja nende ajalisi seoseid koolikiusamisega. Leiti, et nii sisse- kui väljapoole suunatud sümptomid võisid koolikiusamisele eelneda, aga võisid vallanduda ka koolikiusamise tagajärjel (2). Kaksikutel läbi viidud uuringus järeldati, et kiusamine väga selgelt ikkagi põhjustab ärevust, depressiooni, hüperaktiivsust, impulsiivsust, tähelepanuhäireid ja käitumishäireid (13).

Kehaline tervis

Kiusamise ohvriks olemine toob lisaks vaimsetele kaasa ka kehalised probleemid. Ohvrite hulgas esineb tavalisest rohkem kõhuvalusid, peavalusid, pearinglust ja seljavalusid, unehäireid (seal hulgas õudusunenägusid ja unes kõndimist), voodimärgamist, väsimust, söögiisu kadumist või vastupidi – liigset õgimist (2). Kiusamist kogenutel on peaaegu kaks korda suurem tõenäosus olla ülekaaluline või rasvunud (2), samuti esineb neil sagedamini anoreksiat ja buliimiat (14). Nad tarvitavad pisut rohkem ravimeid – nii kehaliste haiguste raviks kui ka psüühikahäirete raviks.

Seksuaalkäitumise osas on leitud, et kiusatud lastel või noortel on tavalisest sagedamini varane seksuaalelu algus, riskantne seksuaalkäitumine ja teismeeas rasestumist (2).

Mida rohkem lapsena ja teismelisena kiusamist on kogetud, seda kõrgem on nende inimeste veres üks põletikku vahendav valk nimega C-reaktiivne valk (CRV). Kuigi CRV tase tõuseb kõikidel inimestel lapseeast täiskasvanuikka jõudes, ennustas kiusamise ohvriks olemine kiiremat ja suuremat CRV tõusu võrreldes kiusajate või kiusamisega üldse mitte seotud lastega (15).

Kõrgenenud CRV taset ja madala intensiivsusega kroonilist põletikku seostatakse tänapäeval mitmete erinevate haigustega, näiteks südame-veresoonkonnahaigused kujunevad harilikult üle veresoonte seintes tekkiva põletiku. Samuti on depressiooniga haigetel leitud mingeid seoseid CRV-ga. Seega võib oletada, et kiusamine aktiveerib juba varakult kroonilised põletikulised protsessid organismis, mis võivad tulevikus soodustada erinevate krooniliste haiguste kujunemist.

Mis saab tulevikus?

Võrreldes kiusamistsüklites mitte osalenutega on kiusamise ohvritel ka täiskasvanueas vaimse tervisega rohkem probleeme. Noores täiskasvanueas on koolikiusamist kogenutel ligi viis korda sagedamini agorafoobiat (hirm avatud ruumide, suurte väljakute ja rahvarohkete kohtade ees), kolm korda rohkem ärevushäireid ja paanikahäiret (16). Neil on vähem erinevaid vaba aja tegevusi ja rohkem depressiooni, nad on suurema tõenäosusega vajanud terviseküsimustes abi, sh haiglaravi vaimse tervise probleemide tõttu ja nende toimetulek elus on psüühikahäirete tõttu sagedamini häiritud (17).

Noores täiskasvanueas tähendab endine koolikiusamine vähemat edu hariduse, töö- ja rahaasjades ja suurema tõenäosusega sõltuvust abirahadest (18). Kuigi pole leitud, et abiellumise või laste saamise tõenäosus teistest erineks, on ohvritel raskusi suhete sõlmimisel, eriti pikaajaliste suhete säilitamisel või täiskasvanuna oma vanematega heade suhete hoidmisel (19).

Kui kaua kiusamise mõjud kestavad? Andmed on vastukäivad. Erinevused võivad olla näha aastakümneid hiljem – ühes uuringus leiti endistel ohvritel nii 23- kui 50-aastasena rohkem psühholoogilist stressi, depressiooni, ärevushäireid ja suitsidaalsust. 50-aastaselt oli neil eakaaslastest vähem sotsiaalseid suhteid, rohkem majanduslikke raskusi ja nende hinnang oma elukvaliteedile oli halvem (20).

Samas on ka lootusrikkamaid sõnumeid. Juba varem mainitud kaksikute uuringus leiti, et hulk kiusamisest tingitud sümptomeid ajapikku hääbub, näiteks kiusamise tekitatud ärevus püsib kaks aastat, aga mitte viis aastat. Paranoilised mõtted ja kognitiivne desorganiseeritus püsib viis aastat (13). Samas võivad püsima jääda muudel põhjustel, näiteks koduste probleemide tõttu kujunenud sümptomid, mis on kiusatud ja mittekiusatud kaksikutel lihtsalt ühetaolised. On sel väga vahet, kas halvenenud toimetulek, kehvem elukvaliteet ja kroonilised tervisehädad on tingitud koolikiusamisest või muust ümbritsevast ebasoodsast keskkonnast? Kiusamist kogenud inimese enda jaoks, kes tänasel päeval pusib, et oma elu rööpasse seada, tõenäoliselt mitte.

Vahekokkuvõte

Koolikiusamine ei ole mingi süütu siirderiitus või paratamatu kasvamise osa vaid paljuski välditav õudus, mis heidab pika tumeda varju ohvrite eludele. Ohvrid, eriti kroonilist kiusamist kannatanud, on tulevikus ohustatud halvemast vaimsest ja kehalisest tervisest, majanduslikust seisust ja sotsiaalsest funktsioneerimisest. Kõik need probleemid toovad kaasa suuri kulutusi nii üksikisikule kui kogu ühiskonnale.

Järgmisel korral uurin, mida on teada kiusajate endi, samuti kiusaja/ohvri kaksikrollis laste kohta.

Loe ka:

Enesetunne.ee: kuidas aidata last, keda kiusatakse?

KiVa kiusamisvaba kooli programm: miniõpik lapsevanematele.

Peaasi.ee: kiusamine.

Kiusamisvaba kool FB.

Postitus kiusajate kohta.

Postitus ohvri/kiusaja kaksikrollis laste kohta.

Viited

1. Kaukiainen A, et al. KiVa kiusamisvaba kooli programm. Miniõpik lapsevanematele. 2009. link
2. Moore SE, et al. Consequences of bullying victimization in childhood and adolescence: A systematic review and meta-analysis. World J Psychiatry. 2017 Mar 22; 7(1): 60–76. doi: 10.5498/wjp.v7.i1.60. link
3. Eisenberg ME, et al. Vulnerable Bullies: Perpetration of Peer Harassment Among Youths Across Sexual Orientation, Weight, and Disability Status. Am J Public Health. 2015 September; 105(9): 1784–1791. doi: 10.2105/AJPH.2015.302704. link
4. Rech RR, et al. Prevalence and characteristics of victims and perpetrators of bullying. J Pediatr (Rio J). 2013 Mar-Apr;89(2):164-70. doi: 10.1016/j.jped.2013.03.006. link
5. Fujikawa S, et al. The Association of Current Violence from Adult Family Members with Adolescent Bullying Involvement and Suicidal Feelings. PLoS One. 2016 Oct 6;11(10):e0163707. doi: 10.1371/journal.pone.0163707. link
6. Tippett N, et al. Aggression between siblings: Associations with the home environment and peer bullying. Aggress Behav. 2015 Jan;41(1):14-24. doi: 10.1002/ab.21557. link
7. Nansel TR, et al. Bullying Behaviors Among US Youth: Prevalence and Association With Psychosocial Adjustment. JAMA. 2001 Apr 25; 285(16): 2094–2100. link
8. Craig W, et al. A cross-national profile of bullying and victimization among adolescents in 40 countries. Int J Public Health. 2009 Sep; 54(Suppl 2): 216–224. doi: 10.1007/s00038-009-5413-9. link
9. Treial K. Kiusamisvaba (KiVa) kool 2013-2014 Eestis. 2014 Apr 2. link
10. Huitsing G, et al. Victims, bullies, and their defenders: a longitudinal study of the coevolution of positive and negative networks. Dev Psychopathol. 2014 Aug;26(3):645-59. doi: 10.1017/S0954579414000297. link
11. Pronk J, et al. Longitudinal Associations Between Adolescents’ Bullying-Related Indirect Defending, Outsider Behavior, and Peer-Group Status. J Res Adolesc. 2018 Aug 29. doi: 10.1111/jora.12450. link
12. Maniglio R. Bullying and Other Forms of Peer Victimization in Adolescence and Alcohol Use. Trauma Violence Abuse. 2017 Oct;18(4):457-473. doi: 10.1177/1524838016631127. link
13. Singham T, et al. Concurrent and Longitudinal Contribution of Exposure to Bullying in Childhood to Mental Health: The Role of Vulnerability and Resilience. JAMA Psychiatry. 2017 Nov 1;74(11):1112-1119. doi: 10.1001/jamapsychiatry.2017.2678. link
14. Copeland WE, et al. Does childhood bullying predict eating disorder symptoms? A prospective, longitudinal analysis. Int J Eat Disord. 2015 Dec;48(8):1141-9. doi: 10.1002/eat.22459. link
15. Copeland WE, et al. Childhood bullying involvement predicts low-grade systemic inflammation into adulthood. Proc Natl Acad Sci U S A. 2014 May 27;111(21):7570-5. doi: 10.1073/pnas.1323641111. link
16. Copeland WE, et al. Adult psychiatric outcomes of bullying and being bullied by peers in childhood and adolescence. JAMA Psychiatry. 2013 Apr;70(4):419-26. doi: 10.1001/jamapsychiatry.2013.504. link
17. Sigurdson JF, et al. The long-term effects of being bullied or a bully in adolescence on externalizing and internalizing mental health problems in adulthood. Child Adolesc Psychiatry Ment Health. 2015; 9: 42. doi: 10.1186/s13034-015-0075-2. link
18. Kretschmer T, et al. How Competent are Adolescent Bullying Perpetrators and Victims in Mastering Normative Developmental Tasks in Early Adulthood? J Abnorm Child Psychol. 2018 Jan;46(1):41-56. doi: 10.1007/s10802-017-0316-3. link
19. Wolke D, et al. Impact of Bullying in Childhood on Adult Health, Wealth, Crime and Social Outcomes. Psychol Sci. 2013 Oct;24(10):1958-70. doi: 10.1177/0956797613481608. link
20. Takizawa R, et al. Adult health outcomes of childhood bullying victimization: evidence from a five-decade longitudinal British birth cohort. Am J Psychiatry. 2014 Jul;171(7):777-84. doi: 10.1176/appi.ajp.2014.13101401. link

• Nutiseadmed klassis võivad hinded alla viia kõigil õpilastel
• Kuidas mõjutab koolikiusamine kiusajaid endid?

Rubriigid:koolikiusamine, koolilaps, teismeline

Sildid:kiusamine koolis, koolikiusamine, norimine, ohver, vägivald