See postitus on kaaslane eelmisele, kus käsitlesin kiusamise ohvrite tervist ja järgmisele, kus võtan vaatluse alla ohvri/kiusaja kaksikrolli sattunud lapsed. Kiusamise uurimisel suurem osa tähelepanust on läinud ohvritele, aga tänaseks on teada, et ka kiusajad ise vaatavad elus otsa teatavatele probleemidele ja neid ootavad sageli ees niisugused teemad, mis kiusamise tsüklis mitteosalenud lastest pigem mööda lähevad.

Kust kiusajad tulevad?

Võib olla üllatuseks, et samad grupid, kes kergemini satuvad kiusamise ohvriteks, muutuvad teistest suurema tõenäosusega ka hoopis ise kiusajateks. Neil võivad taustal olla madal sotsiaalmajanduslik staatus, katkised peresuhted, rassiline/etniline kuuluvus vm. Kiusajad võivad ise kuuluda nn haavatavatesse gruppidesse: näiteks gei/lesbi/bi noorte hulgas on 1,4-3,2 korda kõrgem tõenäosus olla kiusamise ohver või ise kiusaja võrreldes heteroseksuaalsete noortega (1).

Poiste puhul ennustab kiusajaks saamist kehvem vaimne tervis, tüdrukutel mitte alati. Kiusajad (nii poisid kui tüdrukud) saavad õpetajate poolt tavalisest vähem toetust (2).

Koolikiusajate perekonnas kasutavad täiskasvanud vägivalda sagedamini kui koolikiusamises mitte osalejatel (3). Lapsed, kes kodus kiusavad oma õdesid-vendi, kiusavad sagedamini ka koolikaaslasi. Õigupoolest on õdede-vendade kiusamine seotud nii kiusajaks olemise kui ka kiusaja/ohvri kaksikrolli sattumise suurema tõenäosusega (4). Iseenesest on see üsna loogiline – lapsed kasutavad probleemide lahendamiseks, oma tahtmise saamiseks ja emotsioonidega toime tulekuks teiste kallal vägivallatsemist siis, kui nad on kodust õppinud, et see ongi normaalne ümbritsevaga suhestumise viis.

On leitud ka mingid geneetilised profiilid, mis kiusajaks olemisega veidi seotud on (5), aga käitumise geenide kaela ajamine on muidugi väga libe tee.

Kiusajate tervis

Koolikiusajatel esineb kiusamises mitte osalevate lastega võrreldes rohkem vaimse tervise probleeme. Kiusamine on seotud umbes kaks korda kõrgema tõenäosusega ennast tahtlikult vigastada (võrdluseks: ohvritel umbes kaks ja pool korda kõrgem) (6). Kiusajatel esineb sagedamini suitsiidmõtteid, seda võimendab veelgi kodune vägivald (3).

Rahulolematus oma kehakuvandiga kahekordistab agressoriks saamise tõenäosust (võrdluseks: ohvriks langemise tõenäosust umbes kolmekordistab). Ka istuv eluviis on seotud kiusajaks olemisega (55% tõenäolisem olla kiusaja; 240% tõenäolisem olla ohver) (7). Kiusajatest igal kolmandal on leitud buliimiat (lastel, kes kiusamises ei osale, umbes 18%) (8). Inimesed kipuvad teiste juures olema kõige kriitilisemad just nende joonte suhtes, mis neile iseendi juures ei meeldi. Kiusajate rahulolematus omaenda kehaga võib kütta teiste maha tegemist.

Kiusajad tarvitavad rohkem alkoholi, suitsetavad ja tarvitavad narkootikume suurema tõenäosusega. Erinevalt ohvritest ei ole siin mingeid kõhklusi, kõik uuringud räägivad üht ja sama (9).

Kiusajad tajuvad kooli sisekliimat kehvemana ja nende õppeedukus on viletsam. Nad saavad klassikaaslastega halvemini läbi, tunnevad ennast üksikumana, samas on neil lihtsam leida sõpru (võrdluseks: ohvritel on sõpru leida just raskem) (9). Seega ei ole nad tegelikult isoleeritud, kuigi nende sisetunne võib väita midagi muud. Hoolimata sagedamini esinevatest käitumisraskustest on kiusajad vägivalla tsüklis osalejatest kõige tugevama psüühikaga ja kõrgeima sotsiaalse positsiooniga (10).

Kiusajate kehalise tervise halvenemise kohta ma väga palju infot ei leidnud. Kui põletikunäitaja CRV (C-reaktiivne valk) tõusis ohvritel palju kõrgemale võrreldes kiusamisega mitte seotud lastega, siis sama põletikunäitaja on kiusajatel hoopis tavapärasest madalam. Nähtavasti on teiste kiusamisel mingid soodsad bioloogilised mõjud? Oletatavasti aitab agressioon ja domineerimine maha laadida teiste raskuste (nt sotsiaalmajandusliku staatuse või peresiseste konfliktide) ebasoodsat mõju ja kaitseb seeläbi kiusajate kehalist tervist (11).

Tulevik

Täiskasvanueas on koolikiusajate vaimne tervis veidi halvem kui kiusamisega mitte kokku puutunud lastel. Neil on vähem vaba aja tegevusi, neil on rohkem psüühikahäirete sümptomeid ja sissepoole suunatud ehk internaliseerivaid sümptomeid (nt masendus, ärevus, hirm, teistest inimestest eemaletõmbumine) (12). Samas näib praegu üsna domineeriv seisukoht olevat, et kiusamine ei too täiskasvanuikka kaasa teistega võrreldes oluliselt rohkem mingeid tõsiseid emotsionaalseid probleeme.

Täiskasvanueas diagnoositakse endistel koolikiusajatel tavapärasest sagedamini antisotsiaalset isiksushäiret (13). Antisotsiaalset või düssotsiaalset isiksushäiret iseloomustab sotsiaalsete normide ignoreerimine, hoolimatus teiste inimeste tunnete suhtes, vastutustundetus, kohustuste täitmata jätmine, võimetus püsisuhteks, kuigi suhete loomine ei ole tavaliselt häiritud. Nendel inimestel on madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; oma probleemides ja ebaõnnestumistes süüdistatakse harilikult teisi, enda silmas palk jääb märkamata ja oma käitumist harilikult õigustatakse lõpmatuseni.

Täiskasvanueas esineb endistel koolikiusajatel rohkem riskikäitumist ja illegaalseid tegevusi nagu kuritegevus või sõltuvusainete tarvitamine (14). Juba 24 aasta vanuses on neil keskmisest neli korda sagedamini kriminaalset käitumist ja kohtulikke karistusi: 60%-l on vähemalt üks süüdimõistev otsus; 35-40%-l juba kolm või enam karistust. Varases eas oma tahtmise saamine jõumeetodeid kasutades ilmselt takistab teiste normaalsete suhtlusviiside omandamist ja nad ei oskagi täiskasvanuna sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil oma tahtmist saada (9).

Kiusamine ja homofoobne norimine koolis ennustavad ka tulevikus soolise ahistamise või seksuaalvägivalla kasutamist (15). Koolis teisi lapsi kiusanud poistest suur hulk (hinnanguliselt umbes 40%) kasutab tulevikus ka lähisuhetes vägivalda. Mõnikord koolikaaslasi kiusanud meestel oli 1,5 korda, sageli kiusanutel lausa 3,8 korda suurem tõenäosus lähisuhtevägivalla agressor olla võrreldes meestega, kes koolis teisi ei kiusanud (16).

Kiusajaks olemine ei ennusta ise seda, kuidas noores täiskasvanueas oma arenguülesannete täitmisega (stabiilsete suhete loomine, töökoha leidmine ja pidamine jne) hakkama saadakse (17). Kiusajatel, nagu ka teistel kiusamises osalenutel (ohvrid, kaksikrollis lapsed) on täiskasvanueas halvem tervis, rahaline seis, inimsuhted. See ei ole aga tingitud kiusajaks olemisest vaid suuremat rolli mängivad perekonna taustast tulenevad riskitegurid, intellekt ja psühhopatoloogia. Kiusamine ise tuleviku väljavaateid ei halvenda, erinevalt ohvritest ja kaksikrollis lastest, kellel ebasoodsale perekondlikule foonile ladestub järmise kihina peale veel kiusamise talumisega seotud stress (14).

Kiusamine ei kao kuhugi

Ehk siis: kiusamine ei ole aga mingi selline asi, mis piirduks lapsepõlve või teismeeaga vaid see kestab edasi täiskasvanuna erinevates elu valdkondades. Endised koolikiusajad kiusavad tulevikus oma pereliikmeid või töökaaslasi ikka edasi, lihtsalt nad ise ei ole sellest häiritud. Kui kiusamine neid kuidagi maha pidurdab, siis mitte sellepärast, et nad oma kurbuse või ärevuse tõttu ei saaks elus edasi liikuda (nagu ohvritega juhtuma kipub), vaid oma hoolimatu ja süüdimatu käitumisega tulistavad nad ise endile jalga, lahutavad abielu, jäävad sõltuvusse, satuvad vanglasse või midagi sarnast. Suur hulk endistest kiusajatest ei jää aga kuigi silmnähtavalt elu hammasrataste vahele vaid on lihtsalt võib-olla sellised inimesed, kellest tahaks pigem eemale hoida.

Kui tagasi kooli olukorda mõelda, siis on kirjanduses spekuleeritud, et ühest küljest on kiusamine võimalus end domineerivana kehtestada ja teatav tumeda alltooniga populaarsus saavutada. Teisest küljest aga ei õpi need lapsed normaalset hoolivat suhtlemist ära ja võivad ise oma kiusamise lõksu jääda: sotsiaalsed suhted nõuavad jätkuvat üleoleku demonstratsiooni, publik nõuab üha uusi etteasteid. Selle karusselli pealt maha astumine ei pruugi lihtne olla, eriti kui haavatavust ja hellust ollakse harjunud nõrkusteks pidama. Normaalsete inimsuhete loomiseks on niisugused asjad aga vajalik ära õppida.

Eelneva jutu mõte pole nüüd see, et kiusajatele peaks kangesti hakkama kaasa tundma või ammugi mitte pole eesmärgiks kiusamise tähtsust kuidagi pisendada. Vastupidi – mingisugune vägivald ei ole okei, ei ole normaalne ja ei ole aktsepteeritav. Kiusamine jätab jälje kõikidele osapooltele, lihtsalt need mõjud on erinevad ja halvavad osapooli erinevatest kohtadest.

Loe ka:

Kristiina Treial: Kuidas aidata kiusajat?

Enesetunne.ee: Mida teha, kui laps on kiusaja?

KiVa kiusamisvaba kooli programm: miniõpik lapsevanematele

Kiusamisvaba kool FB

Postitus kiusamise ohvrite kohta

Postitus ohvri/kiusaja kaksikrollis laste kohta

Viited

1. Eisenberg ME, et al. Vulnerable Bullies: Perpetration of Peer Harassment Among Youths Across Sexual Orientation, Weight, and Disability Status. Am J Public Health. 2015 September; 105(9): 1784–1791. doi: 10.2105/AJPH.2015.302704. link
2. Gofin R, et al. Bullying in Jerusalem schools: victims and perpetrators. Public Health. 2002 May;116(3):173-8. link
3. Fujikawa S, et al. The Association of Current Violence from Adult Family Members with Adolescent Bullying Involvement and Suicidal Feelings. PLoS One. 2016 Oct 6;11(10):e0163707. doi: 10.1371/journal.pone.0163707. link
4. Tippett N, et al. Aggression between siblings: Associations with the home environment and peer bullying. Aggress Behav. 2015 Jan;41(1):14-24. doi: 10.1002/ab.21557. link
5. Musci RJ, et al. Evaluating the genetic susceptibility to peer reported bullying behaviors. Psychiatry Res. 2018 May;263:193-198. doi: 10.1016/j.psychres.2018.03.016. link
6. Heerde JA, et al. Are bullying perpetration and victimization associated with adolescent deliberate self-harm? A meta-analysis. Arch Suicide Res. 2018 May 23:1-42. doi: 10.1080/13811118.2018.1472690. link
7. Rech RR, et al. Prevalence and characteristics of victims and perpetrators of bullying. J Pediatr (Rio J). 2013 Mar-Apr;89(2):164-70. doi: 10.1016/j.jped.2013.03.006. link
8. Copeland WE, et al. Does childhood bullying predict eating disorder symptoms? A prospective, longitudinal analysis. Int J Eat Disord. 2015 Dec;48(8):1141-9. doi: 10.1002/eat.22459. link
9. Nansel TR, et al. Bullying Behaviors Among US Youth: Prevalence and Association With Psychosocial Adjustment. JAMA. 2001 Apr 25; 285(16): 2094–2100. link
10. Juvonen J, et al. Bullying Among Young Adolescents: The Strong, the Weak, and the Troubled. Pediatrics. 2003 Dec;112(6 Pt 1):1231-7. link
11. Copeland WE, et al. Childhood bullying involvement predicts low-grade systemic inflammation into adulthood. Proc Natl Acad Sci U S A. 2014 May 27;111(21):7570-5. doi: 10.1073/pnas.1323641111. link
12. Sigurdson JF, et al. The long-term effects of being bullied or a bully in adolescence on externalizing and internalizing mental health problems in adulthood. Child Adolesc Psychiatry Ment Health. 2015; 9: 42. doi: 10.1186/s13034-015-0075-2. link
13. Copeland WE, et al. Adult psychiatric outcomes of bullying and being bullied by peers in childhood and adolescence. JAMA Psychiatry. 2013 Apr;70(4):419-26. doi: 10.1001/jamapsychiatry.2013.504. link
14. Wolke D, et al. Impact of Bullying in Childhood on Adult Health, Wealth, Crime and Social Outcomes. Psychol Sci. 2013 Oct;24(10):1958-70. doi: 10.1177/0956797613481608. link
15. Espelage DL, et al. Bullying perpetration and subsequent sexual violence perpetration among middle school students. J Adolesc Health. 2012 Jan;50(1):60-5. doi: 10.1016/j.jadohealth.2011.07.015. link
16. Falb KL, et al. School Bullying Perpetration and Other Childhood Risk Factors as Predictors of Adult Intimate Partner Violence Perpetration. Arch Pediatr Adolesc Med. 2011 Oct;165(10):890-4. doi: 10.1001/archpediatrics.2011.91. link
17. Kretschmer T, et al. How Competent are Adolescent Bullying Perpetrators and Victims in Mastering Normative Developmental Tasks in Early Adulthood? J Abnorm Child Psychol. 2018 Jan;46(1):41-56. doi: 10.1007/s10802-017-0316-3. link

• Koolikiusamise jätab ohvri tervisele pikaajalise mõju
• Koolikiusamine: ohvri/kiusaja kaksikrollis lapsed

Rubriigid:koolikiusamine, koolilaps, närvisüsteem ja psühhiaatria, sõltuvusained, teismeline

Sildid:käitumishäired, kiusaja, kiusamine