Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Immuunsuse küpsemisest esimesel eluaastal

immuunsus immuunsüsteem kaitsevõime organismi kaitse antikehad neutrofiilidKäisin vahepeal ühel hästi põneval koolitusel, kus dr Krista Ress rääkis immuunsüsteemist. Immuunsüsteem, see tänapäeva moesõna, on vaikselt ja märkamatult töötav taustajõud, mille ülesandeks on kaitsta meid kõige võõra eest – olgu selleks siis haigusi tekitavad mikroobid, mürgid või muud võõrad elemendid. Tahan siin jagada ühte slaidi loengult, mis on minu meelest väga lahe ülevaatlik ja selline „puust ja punaseks“.

Loomulik ja omandatud immuunsus

Ma ei hakka keerutama – immuunsüsteem on meil väga mitmetasandiline ja kompleksne süsteem, mis koosneb paljudest erinevatest osadest, igaühel oma roll haiguste eest kaitsmisel. Kõige esimese, ühest küljest kõige võimsama ja teisest küljest kõige primitiivsema kaitse igasuguste haigustekitajate ja võõraste elementide eest pakuvad meid ümbritsevad mehaanilised barjäärid: terve nahk ja limaskestad, mis selgelt eristavad meie sisemaailma väliskeskkonnast. Kaitsevõime tugevdamiseks on nahal antibakteriaalsed rasvhapped, limaskestal aga lisandub kehavedelike loputav-pesev mõju koos nendes leiduvate erinevate kaitsvate kemikaalidega (näiteks lüsosüüm või fosfolipaas A). Mõnel pool (hingamisteedes) paiknevad limaskestadel väiksed ripsmed või karvakesed, mis vaikselt, kuid järjekindlalt liigutavad prahti ja haigustekitajaid kehast väljapoole normaalsete õõnsuste avanemise suunas.

Immuunsuse järgmine tase kannab nimetust loomulik immuunsus ehk kaasasündinud immuunsus. Mitte et immuunsüsteemi teised osad kuidagi ebaloomulikumad oleks, aga loomulik immuunsus on selline üsna sirgjooneline kohe olemas olev ja võõrvägedega kohtudes kiiresti tööle hakkav kahurivägi, mis muudkui tulistab, ilma et pikemalt küsiks, millega täpsemalt tegemist on. Selle funktsioonid toetuvad suurele hulgale erinevatele rakkudele (neutrofiilid ehk need meie kõige tavalisemad valged verelibled, loomulikud tapjarakud ehk NK-rakud, õgijarakud ehk makrofaagid ja veel mitmed erinevad) ja mitmetele põletikuga seotud kemikaalidele (millest üks keskseid on paljudest erinevatest valkudest koosnev komplemendi süsteem, aga ka näiteks põletikulised tsütokiinid ja kemokiinid, interferoonid, pea igas perearstikeskuses mõõdetav C-reaktiivne valk ja paljud muud – see on üks tõeline paljudest valkudest koosnev supp, mis põletiku või immuunreaktsioonide käigus kiiremas korras meie kaitsmiseks valmis keedetakse). Loomulik immuunsus tulistab kogu aeg kõikides suundades, aga sellel pole õppimisvõimet ehk siis see töötab kogu aeg suhteliselt ühte moodi.

Immuunsuse kõrgem tase, mis kõikide teistega koostöös meid kaitsta aitab, on omandatud immuunsus ehk adaptiivne immuunsus. Omandatud immuunsuse tööriistakasti kuuluvad T- ja B-lümfotsüüdid ja nende poolt toodetavad kuulsad ja kõigile tuntud antikehad. Omandatud immuunsus on nagu snaiper: antikehad tekivad väga konkreetsete valkude ehk antigeenide suhtes ehk siis tüüpiliselt ühe haigustekitaja ühe tüve suhtes, mis mõnikord võib, aga alati ei pruugi anda ristkaitset sama haigustekitaja teiste tüvede suhtes. Omandatud immuunsuse eeliseks lisaks täpsusele on immuunmälu kujunemine. Pärast antigeeni „selgeks õppimist“ tekivad B-mälurakud, mis mõnikord elu lõpuni suudavad seda ühte ja sama antigeeni mäletada ja sellega uuesti kohtudes vallandavad ülikiire spetsiiflise immuunvastuse. Mälu ja antikehade koostöös tuuakse võimalik nakkus nii kiiresti kontrolli alla, et inimene ise enesetundest üldse mingist haigusrünnakust aru ei pruugi saada. Omandatud immuunsuse miinuseks on aga see, et antikehade teke võtab aega umbes kaks nädalat. Kui iga uue haigustekitajaga kohtudes läheb meil antikehade tootmiseks kaks nädalat, on vahepealsel ajal vaja loomulikku immuunsust, mis nakkuse vähegi mõistlikul tasemel hoiaks.

Omandatud immuunsuse tööriistakasti kuulub viit sorti antikehi: haigustekitajatele vastuseks tekivad esimesena IgM-tüüpi antikehad, mis on väga suured, osalevad aktiivselt haigusprotsessis, aga hiljem kaovad verest ära. Järgmisena tekivad IgG-tüüpi antikehad, mis on väiksed ja jäävad verre ringlema aasta(kümne)teks. IgG antikehad on need, mida me võime mõõta näiteks leetriviiruse vastast kaitset uurides või siis näiteks rasestuda soovivatel naistel, kes pole kindlad, kas nad tuulerõugeid põdenud on, saame tuulerõugeviirusevastaseid antikehi uurida. Lisaks on olemas IgA-tüüpi antikehad, mida leidub limaskestadel ja mis toimetavad seal paikse kaitseliini loomisega, IgE-tüüpi antikehad, mis tekivad reaktsioonina teatud parasiitidele, aga ka allergiliste seisundite korral. Viimaseks on olemas ka IgD-tüüpi antikehad, mida on organismis hästi vähe ja mille ülesannete kohta on päris vähe teada.

Antikehad esimesel eluaastal

Kuna antikehad on toodetud spetsiaalselt ühe või teise tuttava antigeeni vastu, vajab nende tegemine varasemat kokkupuudet haigustekitajatega. Selle loogika kohaselt sünnivad beebid nagu täiesti ilma antikehadeta. Osaliselt õige – nad sünnivad üsna ilma oma antikehadeta. Õnneks on nad ema käest saanud IgG-tüüpi antikehasid, mis tänu oma väiksusele platsentaarbarjääri. Niimoodi sõltub vastsündinu immuunsüsteem päris palju sellest, kui palju „tööd“ ema elu jooksul teinud on – kui palju erinevate haigustekitajatega kokku puutunud ja kui paljude haiguste vastu vaktsineeritud.

Teiseks saavad rinnapiimatoidul vastsündinud emapiimaga IgA-tüüpi antikehi, mis mäletatavasti toimetavad limaskestadel. Antikehad aitavad reguleerida soolestiku tasakaalu ja mikrobiootat, samuti aitavad vähendada hingamisteede ja seedetrakti nakkusi. IgA-tüüpi antikehad rinnapiimas on aktiivsed suure hulga erinevate viiruste, bakterite, seente ja algloomade vastu, vältides haigustekitajate kinnitumist seedetraktis. Samuti mängivad IgA antikehad mingit rolli toiduallergeenide ja imiku immuunsüsteemi omavahelises suhtluses, sest mõnedes uuringutes on näidatud kõrgema IgA-tüüpi antikehade sisalduse kaitsvat mõju toiduallergiate kujunemisele (1).

immuunsüsteem immuunsus antikehad vastupanuvõime organismi kaitsevõime haigestumine sageli põdeja

Joonis loengult. Kohandatud raamatust (vt viide allpool).

Ema IgG-tüüpi antikehad (märgitud joonisel punase punktiirjoonega) liiguvad loote vereringesse juba õige varases raseduse järgus, saavutades maksimumi sünni hetkeks. Põhimõtteliselt kohe pärast sündi hakkab emalt saadud IgG-tüüpi antikehade tase vastsündinu veres langema, kadudes lõplikult umbes 6.-9. elukuu vahel. Rinnapiimaga saadud IgA-tüüpi antikehade (pole joonisel märgitud) tase esimese elukuu jooksul hüppeliselt tõuseb ja umbes 1.-2. elukuu paiku hakkab stabiilselt vähenema, kadudes (või muutudes täiesti ebaoluliseks) umbes ühe aasta sünnipäevaks.

Õnneks käivitub samal ajal ka lapse enda antikehade tootmine. IgG-tüüpi antikehi toodab vastsündinu juba teisel elukuul üsna aktiivselt (joonisel märgitud helesinise punktiirjoonega), saavutades ühe aasta sünnipäevaks taseme umbes 60% täiskasvanute omast. IgA antikehade tootmine (märgitud joonisel rohelise joonega) käivitub pärast sündi, jõuab ühe aasta sünnipäevaks vaid umbes 20%-ni täiskasvanute omast ja saavutades täiskasvanu normi alles umbes 7.-8. eluaastaks. IgM-tüüpi antikehi (märgitud joonisel lilla joonega) toodab loode natuke juba ema kõhus, ühe aasta sünnipäevaks on nende tase umbes 75% täiskasvanute omast.

Praktiline väljund

Tore skeem, aga kuidas see päriseluga suhestub? Esiteks, emadel on võimalus ja vastutus tegeleda oma lapse immuunsusega juba enne rasestumist ja beebi sündi. Esimese kolme-nelja elukuu jooksul sõltub lapse kaitse näiteks gripi, leetrite või läkaköha suhtes väga selgelt sellest, kas ema on vaktsineeritud või mitte. Gripi ja läkaköha vastu vaktsineerimine on raseduse ajal väga okei ja soovituslik (kui rasedus jääb gripihooajale või kui läkaköha vaktsiinist on liiga pikk aeg möödas); elusvaktsiinid (nt leetrid, punetised, mumps või ka tuulerõuged) peaks olema tehtud enne rasestumist, lapse kandmise ajal need pole lubatud.

Emalt saadud IgG-tüüpi antikehade hulk loote vereringes suureneb järjest, tehes veel eriti järsu hüppe viimase trimestri jooksul. Seega on enneaegsetel titadel emalt saadud kaitsekehade hulk madalam, mida enneaegsem laps, seda väiksem emalt saadud kaitse.

Rinnapiimaga emalt lapsele liikuvad IgA-tüüpi antikehad on üks kild sellest puslest, miks rinnapiimatoidul imikud põevad vähem ja miks neil ka toiduallergiatega teistmoodi on. Mida väiksem laps, seda tugevama kaitse ta rinnapiimast saab, kuna pärast 1.-2. elukuud hakkab antikehade tase rinnapiimas stabiilselt langema.

Kuskil 4.-6. elukuu paiku on see aeg, kus emalt saadud IgG antikehad on juba oluliselt kukkunud ja lapse enda antikehade tootmine pole veel päris aktiivselt käimas (joonisel märgitud kollase joonega IgG-tüüpi antikehade koguhulk). Selles vanuses on kõik beebid looduse poolt seatud olema veidi immuunpuudulikud. Kaitsevõime langus varieerub sõltuvalt sellest, kui palju antikehi on emalt saadud ja kui aktiivne antikehade tootja on laps ise. See antikehade defitsiit on üheks põhjuseks, miks arstid soovitavad beebidega vältida rahvarohkeid kohti nagu suured kaubanduskeskused või lennujaamad.

Hilisemad lapseea aastad jäävad siit praeguselt pildilt välja, aga nagu varem mainitud, jõuab antikehade tootmine täiskasvanutega samale tasemele alles hoopis hiljem koolieas. Kogu lapsepõlve ajal antikehade tootmine tasapisi suureneb – ühest küljest koguneb järjest juurde neid haigustekitajaid, millega kokkupuude on olemas, aga teisest küljest on see ka normaalse immuunsüsteemi küpsemise osa, et antikehade tootmine hoogustub. See loogika selgitab, miks lasteaiateed alustades sageli põdeja laps soovitatakse võimalusel aastaks lasteaiast koju jätta ja hiljem uuesti alustada.

Ega mul muud polegi täna. Kaitsebarjäärid, loomulik ja omandatud immuunsus. Emalt saadud IgG- ja rinnapiimast saadud IgA-tüüpi antikehad, lapse enda tootmine. Nii rabavalt lihtne ja ülevaatlik joonis. Võib-olla mõnikord kirjutan neuroendokriinimmuunsüsteemist ka, see on ka väga põnev, aga veel keerulisem.

Tänu

Tänan dr Krista Ressi inspireeriva loengu eest, mis tänase postituse valmimiseks tõuke andis, samuti joonise jagamise eest.

Viited

  1. Ruiz L, et al. What’s Normal? Immune Profiling of Human Milk from Healthy Women Living in Different Geographical and Socioeconomic Settings. Front Immunol. 2017 Jun 30;8:696. doi: 10.3389/fimmu.2017.00696. eCollection 2017. link
  2. Ema ja imiku IgG tasemed esimese eluaasta jooksul. Kohandatud: Wilson CB, et al. “The physiologic immunodeficiency of immaturity.” Raamatust Stiehm R, editor. Immunologic disorders in infants and children. 4th ed. Philadelphia: Saunders; 1996. p. 253–295.

Rubriigid:ema kõhus, esimene eluaasta, Normaalne areng, rinnaga toitmine, Vaktsineerimine

Sildid:, , , , , , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s