Praktiliselt kogu õppimine toimub sotsiaalses kontekstis. Kuigi beebid veedavad suurema osa ajast kellegagi koos, on senised õppimise ja tähelepanu kohta tehtud uuringud tehtud ainult lastel üksi. Samas on varasematest töödest teada, et kui laps mängib täiskasvanuga koos, aitab see lapsel tähelepanu pikemalt hoida.
Ülipõnevas ja nunnus uuringus (1) salvestati aju elektrilist aktiivsust elektroentsefalograafial (EEG) 12 kuu vanustel lastel, kui nad üksinda mängisid ja hiljem salvestati üheaegselt EEG-sid lastel ja nende emadel, kui nad omavahel koos mänguasjadega mängisid.
Kui beebid mängivad, toovad nende varased katsed asjadele tähelepanu pöörata kaasa kõrgesagedusliku ajutegevuse sööstud. Üksinda tehtud EEG-l ennustasid beebi ajus teetalained, et järgneb objektile suunatud tähelepanu.
Kahekesi tehtud EEG näitas, et kui laps pöörab asjadele tähelepanu, siis ema aju jälgib seda ja reageerib beebi pilgu käitumisele – täiskasvanu aju justkui peegeldab lapse aju aktiivsust. Huvitaval kombel vähenes küll beebide ajus teetalainete aktiivsus, mis üksinda mängides tähelepanu ennustas, aga hoopis emade ajudes tekkinud teetalained olid laste tähelepanuga tugevalt seotud. Leiti ka, et kui vanema aju oli lapse suhtes tundlikum, aitas see beebil tähelepanu kauem ühel objektil hoida.
Muidugi tekitab see uuring hulgaliselt järgmisi küsimusi. Kas osade emade ajud reageerivad beebidega mängimisele rohkem ja mida see omakorda tähendaks? Kas isade ajud käituvad mängude situatsioonis emade omaga sarnaselt? Kuidas vanemad saaksid oma beebidel aidata tähelepanu suunata ja pikemalt hoida? Kuidas on lood suuremate lastega, näiteks eelkooliealiste või koolilastega koos mängides?
Varasemad uuringud
Mis toimub suuremate lastega, selle kohta annab meile tegelikult viite üks varem tehtud uuring, kus leiti, et sõprade ajud reageerivad samadele stiimulitele sarnasemalt kui omavahel mitte seotud inimeste ajud. Isegi nii selgelt, et ajupilte vaadates võis üsna usaldusväärselt ennustada, kui sotsiaalselt lähedal või kaugel kaks inimest omavahel asuvad (2).
Ja see pole veel kõik. Ühes klassis õppivate õpilaste EEG-sid samaaegselt salvestades leiti, et mida rohkem lapsed klassi tegevustega seotud olid, seda rohkem olid nende ajulained omavahel sünkroonis. Ajudevaheline sünkroonsus peegeldas ka seda, kui palju lastele meeldis nende õpetaja ja kui palju nad omavahel teineteisele meeldisid. Teadlased arvavad, et see selgitab nn jagatud tähelepanu mehhanisme, mis grupisisese suhtluse käigus kujunevad.
Ehk siis võib oletada, et ka suuremate lastega koos tegutsedes toimub laste ja vanemate ajutegevuses mingisugune sünkroniseerumine. Aga et vanemate ajulained hakkaks laste omasid matkima või isegi osaliselt selle funktsiooni üle võtaks, seda pole varem teistes situatsioonides näidatud. Ainult beebidega.
Head vana aasta lõppu! Ja et oleks neid, kellega uuel aastal ajulaineid sünkroniseerida!
Viited
- Wass SV, et al. Parental neural responsivity to infants’ visual attention: How mature brains influence immature brains during social interaction. PLoS Biol. 2018 Dec 13;16(12):e2006328. doi: 10.1371/journal.pbio.2006328. link
- Parkinson C, et al. Similar neural responses predict friendship. Nat Commun. 2018 Jan 30;9(1):332. doi: 10.1038/s41467-017-02722-7. link
- Dikker S, et al. Brain-to-Brain Synchrony Tracks Real-World Dynamic Group Interactions in the Classroom. Curr Biol. 2017 May 8;27(9):1375-1380. doi: 10.1016/j.cub.2017.04.002. link
Rubriigid:õppimine, esimene eluaasta, mäng, Normaalne areng
Sildid:ajulained, ajutegevus, õppimine, eeg, mängimine, tähelepanu
Sinu terve laps 