„Mul on nägemismälu“, „kui ma asjad läbi kirjutan, siis on need mulle kohe selged“ – tuleb tuttav ette? Paljud inimesed, seal hulgas paljud õpetajad usuvad, et õpistiil on midagi kaasa sündinut, mis ennustab nii akadeemilist edu kui hilisemas elus edasi jõudmist. Sellel laialt levinud müüdil pole aga mingit teaduslikku alust. Kui tuhanded lapsed mõne nädala pärast kooliteed alustavad ja jätkavad, kuidas nende õppimist kõige paremini toetada?
Kahes veebiküsitluses osales 668 inimest. Enam kui 90% neist uskusid, et inimesed omandavad materjali paremini, kui seda esitletakse nende domineerivat õpistiili kasutades, olgu siis nägemist, kuulmismeelt või hoopis puudutusi kasutades. Edasi küsitletigi täpsemalt neid, kes õpistiilide olemasolusse uskusid.
Õpistiilidesse uskujad jagunesid võrdselt, osad olid väga kindlad, et raudselt on inimestel selge domineeriv viis, samal ajal kui teised olid paindlikumad oma uskumustes õpistiilide kohta. Veendunud inimesed uskusid pigem, et õpistiil päritakse vanematelt, et õpistiilid on pärilikud, neil on ajus oma koht, need ei muutu vanusega, õpistiilide põhjal saab inimesi eristada ja ennustada nii akadeemilist edu kui hilisemat tööalast edasijõudmist ja isegi et õpistiil mõjutab ajutegevust. Eriti palju kippusid seda uskuma õpetajad, kes töötavad väiksemate lastega. Mitte nii veendunult uskujad kaldusid pigem oma arvamustes lõdvemad olema, oletades, et õpistiilid on muudetavad, osaliselt kattuvad ja eelistusi mõjutavad rohkem keskkondlikud tegurid (1).
Neurobioloogia populaarseim müüt võib olla kahjulik?
Märkimisväärne enamus uuringus osalejatest uskus, et inimestel domineerib üks või teine õpistiil, kusjuures märkimisväärne enamus õpetajatest uskus sedasama. Õpistiilide teooria on laialt aktsepteeritud ja seda kasutavad nii erinevad õpetajad kui õppekorraldajad haridussüsteemi esimestest astmetest kuni kõrgemate tasemeteni välja. Müüakse erinevaid teste, hindamisvahendeid ja veebipõhiseid tehnoloogiaid, mis aitaksid justkui välja selgitada õppurite domineerivat õpistiili ja õpetajatel välja töötada sobivaid õpetamise metoodikaid.
Tegelikult pole aga domineeriva õpistiili kontseptsioonile mingit tõestust. Näiteks on ühes ülevaates kirjeldatud lausa 71 erinevat võimalust õpistiile eristada. Hunnik erinevaid eksperimente ühe või teise õpistiili teooria kinnitamiseks pole suutnud eriti midagi tõestada (2).
Suurim probleem õpistiilidesse uskumise juures on asjaolu, et juba väiksest peale õpetatakse lastele õppimist pärssivaid strateegiaid. Oluline on, et lapsed õpiksid õppimisse parimal viisil suhtuma: kõik inimesed (välja jättes võib-olla tõsise ajukahjustusega isikud) on sündinud uskumatu võimega õppida. Õppimisvõime on muljetavaldav nii omandatava materjali hulga osas kui ka selle osas, kui palju erinevaid õppimisviise inimesed on võimelised kasutama.
Õpistiilide rõhutamine võib tähelepanu eemale tõmmata nendelt asjadelt, mis on päriselt olemas ja mis võivad kõikide õppimist parandada. Näiteks on teada, et informatsiooni või oskuste omandamist võib selgelt parandada testimisega, eriti kui seda on õigesti tehtud. Testimise mõju võib tugevdada ka tagasiside andmine pärast testi.
Õpistiilide teooria seevastu võib tegelikult õppimist mitmel viisil õõnestada. Õpetajad kulutavad hulk aega ühel või teisel viisil tunde ette valmistades, kuigi tegelikult on teada, et kõik õpilased saaksid kasu sellest, kui aineid erinevaid võtteid kasutades õpetada. Õpilased kasutavad järjekindlalt ühte või teist õpistiili, kuigi see ei aita neil paremini eesmärgile jõuda. Lisaks on eri õpistiilidele suunatud hulk erinevaid tooteid, teenuseid ja õpetamismeetodeid, ,mille peale raiskavad vanemad ja õpetajad väärtuslikku raha, aega ja energiat.
Inimesed, kes väga veendunult usuvad, et domineerivad õpistiilid on olemas ja/või neil endil on üks või teine sobiv õpistiil, tõenäoliselt oma veendumust ei muuda, isegi kui rida erinevaid teadusuuringuid seda teooriat ümber on lükanud. Mitte nii veendunud usklikel või kõhklejatel aga tasub teada, et õppimine on võimalik mitmel viisil. Inimese aju on nagu muskel, mis läheb treeninguga paremaks ja mis tegelikult ka vajab mitut sorti erinevat treeningut, et olla paremas vormis.
Viited
- Nancekivell SE, et al. Maybe They’re Born With It, or Maybe It’s Experience: Toward a Deeper Understanding of the Learning Style Myth. Journal of Educational Psychology, 2019. link
- Pashler H, et al. Learning Styles: Concepts and Evidence. Psychol Sci Public Interest. 2008 Dec;9(3):105-19. doi: 10.1111/j.1539-6053.2009.01038.x. link
Loe ka:
Kas kõik lapsed peaksid mängima plokkflööti? link
Hea kehahoid aitab matemaatikaülesandeid paremini lahendada. link
Nutiseadmed klassis võivad hinded alla viia kõigil lastel. link
Nutiseadmed loengus on seotud pinnapealsema õppimisega. link
Kas istumiskoht klassis omab tähtsust? link
- Kehaline aktiivsus tüdrukuna mõjutab kopsufunktsiooni neiueas
- Puhkepausid aitavad õpitut paremini omandada
Rubriigid:õppimine, koolieelik, teismeline
Sildid:õppeedukus
Sinu terve laps 