Portaal peaasi.ee veab jätkuvalt ärevuse kampaaniat ja võib-olla olete märganud suurte lehtede terviseportaalides ärevust käsitlevaid artikleid, näiteks see, see või see. Eelmisel korral kirjutasin, milliseid viise ärevusega toime tulemiseks pakub teadus. Täna kirjutan sellistest asjadest, mille kohta ma häid uuringuid ei leidnud, aga mis minu silmis on proovimist väärt.
Oota ja muretse
Kui midagi läks valesti ja sa tunned vastupanematut kihku kohe hakata muretsema ja mõttes kõike pulkadeks lahti võtma ja edasi-tagasi kruttima ja analüüsima, siis ära tee seda kohe, vaid lükka muretsemise aeg edasi. Planeeri igasse päeva kindel muretsemise aeg, mille jooksul saab muretseda kõikide vajalike asjade pärast – nii nende, mis juba olid ja võib-olla läksid halvasti aga võib-olla läksid hästi ja lihtsalt oleksid võinud minna halvasti, kui ka nende, mis ees ootamas ja mis kindlasti juba ette muretsemist vajavad.
Muretsemise aja kätte jõudes tuleb istuda laua taha (või kuhugi mujale muretsemise kohta) ja päriselt ka muretsema hakata. Üllatavalt keeruline teha? Sedasi muretsemist kindlale ajale ajastades ei tundu esialgset ärevust vallandanud olukord enam nii murettekitav kui vahetult muremõtete tekkimise ajal. Mõtted tegelikult lahtuvad kiiresti, kui neid energiaga ja pideva tegelemisega ei toideta. Kindel planeeritud muretsemise aeg vabastab ka ülejäänud päevas väga palju mõtteenergiat ja jätab emotsionaalset ruumi ka teistele tunnetele peale ärevuse ja mure.
Tee asju halvasti
Kirjanik GK Chesterton on väidetavalt öelnud, et „iga asi, mis on väärt tegemist, väärib halvasti tegemist.“ Tundub jabur? Jah, aga teatud olukordades muutub see päris taibukaks.
Mõnikord kihutab ärevust taga tung teha asju „täiuslikult“ või oodata asjadega alustamiseks „õiget aega“. See viib raskuseni otsuste vastuvõtmisel, tegutsemisega alustamisel või juba pooleliolevate tööde lõpetamisel. Mida rohkem täiuslikkust taga ajada, seda rohkem maha asjade tegemisega jäädakse ja seda suuremaks kasvab ärevus ja koos sellega tung kõike „täiuslikult“ teha, sest no kui nii kaua on juba aega läinud, siis peab ju ometi tulemus ka silmapaistvalt hea olema.
Üks viis sellest nõiaringist välja pääseda ongi asjade halvasti tegemine. Asjade „halvasti“ tegemine ja mitte muretsemine selle üle, kuidas asjad välja kukuvad, muudab pealehakkamise kergemaks ja väidetavalt saavad asjad ka rutem tehtud. Üllatuslikult võib asjade mittetäiuslikult tegemine kaasa tuua ka ootamatuid boonuseid: nurkade lõikamine võib kaasa tuua uued avastused, kuidas asju efektiivsemalt tehtud saada, samuti annab julguse proovida uusi ja ootamatuid lähenemisi. Lisaks muidugi on ilma täiuslikkuse surveta tegutsemine lõbusam ja kohustuslik muretsemise koorem väheneb hoobilt. Täna teed halvasti, käigu pealt parandad ja muutud ise ka oskuslikumaks.
Lõpuks märkad eneselegi üllatuseks, et saad asjad tehtud ja oled ärevusest vaba. Jah, nii naiivne ei maksa olla. Uute tööriistade omandamine on tõusude ja langustega protsess, mitte ei käi üleöö. Lisaks on ärevusel palju viise meie eludesse tagasi hiilimiseks, samas iga uue ärevuse väljenduse võitmiseks on vaja uusi tööriistu ja ärevust on ikkagi võimalik taltsutada.
Sul on ärevad lapsed? Mine ise teraapiasse
Vanemad loovad selle suhteruumi, milles lapsed kasvavad. Mul on väga lihtne seda jälgida, kui tervete laste mõõtmise-kaalumise päeval käib mul järjest kümmekond perekonda ja kuidas see meeleolu kabinetis vaheldub, mõned vanemad kohe toovad endaga päikese kaasa, mõned on maru rahulikud, mõned tahaks parema meelega kabineti teises otsas omaette olla, kui ma lapsega tegutsen ja mõned toovad kaasa jäise vaikuse ja ebamäärase ängistuse tunde.
Vanemad on ka eeskujuks, kelle järgi lapsed õpivad oma tunnetega ja raskete olukordadega toime tulema. Ma ei kavatse küll ignoreerida asjaolu, et kõik lapsed on ka eraldi inimesed oma erineva temperamendiga ja mõned ongi ärevusele vastuvõtlikumad, kuid siiski tasub lapsevanemana revideerida oma tööriistakasti: kuidas ma ise oma ärevusega toime tulen? Kui hästi ma üldse ärevust talun, kui palju sellel oma elu kontrollida lasen, kui palju ärevuse põhjuseid sõnastan?
Selle kohta tegelikult ikkagi on teadusuuringuid ka. Näiteks võrreldi 7-14-aastaste ärevusega kimpus olevate laste puhul kahte lähenemist: kognitiiv-käitumisteraapia lastele endile või spetsiaalne teraapia nende vanematele. Vanematele suunatud teraapia eesmärgiks oli leida paremaid viise, et lapsi küll aidata, kuid mitte ülemäära aidata (sest see hoiaks ärevust käigus). Nimelt on mõned vanemad lapse ärevusega väga läbi põimitud. Näiteks kui laps ei taha võõraste juures rääkida, ei kutsuta koju külalisi või kui lapsel on lahutamiskartus, magatakse temaga koos või ei käida kodust väljas nii tihti, kui muidu võiks või tahaks. Kõik niisugused pereliikmete poolt ülemääraselt kohandumise sammud aitavad ärevust tekitavaid olukordi vältida ja tegelikult ei aita kaasa ärevusest jagu saamisele või lapse tööriistakasti uute oskuste omandamisele. Tegelikult võib vanemate niisugune käitumine sageli ka lapse teraapiat õõnestada, aidates vältida ärevust tekitavaid situatsioone. Ühe sõnaga, vanemate teraapia või laste kognitiiv-käitumisteraapia tõhusus laste ärevuse kontrollimisel oli omavahel võrreldav (1).
Või siis teine uuring, kus nõudlikes koolides (Eesti mõistes siis ilmselt eliitkoolides) käivate teismeliste side nende vanemate ennustas selgelt ärevushäirete ja depressiooni esinemist lastel. Kuuendast kaheteistkümnenda klassini kestnud uuringus hindasid lapsed oma suhet vanematega. Nende aastate jooksul muutusid laste ja vanemate vahelised suhted järjest kaugemateks, usaldus langes ja suhtlemise kvaliteet halvenes – see on hilisteismeeas ootuspärane ja ealiste arenguülesannete täitmiseks vajalik. Vanemad, kes kogu teismeea jätkuvalt otsisid lastega kontakti, kaitsesid aga sellega oma lapsi ärevushäirete ja depressiooni eest; kui lapsed tajusid, et vanemad haagivad end neist lahti, ennustas see rohkem vaimse tervise probleeme (2).
Vanemad on laste jaoks ka keerulistel aastatel esmaseks psühholoogilise toe allikaks. Võib-olla tasub vanemana üle vaadata, kuidas ma talun seda, et lapsel mind enam nii palju vaja ei ole ja et ma suurel osal ajast üldse ei teagi, millega ta tegeleb.
Tõmba oma ootustele pidurit
Ameerikas reastatakse igal aastal teismeliste heaolu ohustavad riskitegurid. Eelmisel aastal oli seal traditsioonilise top-3 (vaesus, rassism ja diskrimineerimine) kõrvale tõusnud neljas: pidev edukas olemise surve, mis on eeskätt nõudlike koolide probleem jõukamates kogukondades. Ma arvan, et see on tähtis. Surve vaimsele tervisele, mida tekitab vaesus või mida tekitab pidev sund särada, on muidugi erinev, aga ühtviisi laastav. Seda tasub meeles pidada, et iseendale pidurit tõmmata oma keskklassi võsukeste pidevalt edasi pressimise ja teistega võrdlemise osas.
Viited
- Lebowitz ER, et al. Parent-Based Treatment as Efficacious as Cognitive-Behavioral Therapy for Childhood Anxiety: A Randomized Noninferiority Study of Supportive Parenting for Anxious Childhood Emotions. J Am Acad Child Adolesc Psychiatry. 2019 Mar 7. doi: 10.1016/j.jaac.2019.02.014. link
- Arizona State University. Parent-child relationship predicts depression, anxiety in teens attending high-achieving schools. 2018 Oct 25. link
Loe ka:
Kuidas ärevusest jagu saada? link
Noortel mõjutab depressioon kõhtu ja ärevus nahka. link
Uue aastatuhande noored on varasematest põlvkondadest perfektsionistlikumad. link
Ühele spordialale keskendumine suurendab lastel vigastuste ja läbipõlemise riski. link
Rubriigid:koolieelik, koolilaps, närvisüsteem ja psühhiaatria, Normaalne areng, teismeline
Sildid:ärevus, ärevushäire, depressioon, eksamiärevus, foobia, hirm, kognitiiv-käitumisteraapia, läbipõlemine, masendus, närveerimine, paanikahäire, paanikahoog, sotsiaalfoobia, stress, vaimne tervis
Sinu terve laps 