Täna on ülemaailmne diabeedipäev. Diabeeti ehk suhkurtõbe on laias laastus kahte erinevat: klassikaliselt on neist 1. tüüpi diabeet noorte ja 2. tüüpi diabeet vanade inimeste haigus. Aga nagu paljude muude haigustega tänapäeval, on ka diabeedi maailm palju keerulisemaks läinud kui see vana hea klassikaline lugu.
1. ja 2. tüüpi suhkurtõbi
1. tüüpi diabeet on autoimmuunne haigus, mis tavaliselt algab ägeda haigestumisega lapse- või noorukieas. Haigus hävitab ära kõhunäärmes insuliini tootvad rakud; insuliin on nagu võti, mis teeb rakud lahti, et veres ringlev suhkur saaks sinna sisse minna energiat andma. Kui võtmeid ehk insuliini ei toodeta, jääb suhkur verre ringlema ja rakud on samal ajal näljas. Veresuhkur tõuseb kiiresti ja kõrgele ja raviks sobib ainult insuliin, et asendada seda, mida keha enam ise toota ei suuda.
2. tüüpi diabeet tekib keerulisemalt. Haiguse tekkesse panustavad ülekaalulisus, vähene liikumine ja vilets toitumine. Alguses tekib insuliiniresistentsus, piltlikult öeldes nagu rakkusid lahti tegev võti on olemas, aga lukk on roostes ja ei tööta enam hästi. Keha püüab esialgu sellest üle saamiseks toota muudkui insuliini rohkem ja rohkem, selle tagajärjeks omakorda on insuliini tootvate süsteemide väsimine ja siis juba insuliini puudus. Erinevalt 1. tüüpi diabeedist tõuseb veresuhkur aeglaselt aastate jooksul, mõnel inimesel on aastaid enne prediabeet, kuni lõpuks tõeline diabeet välja kujuneb. Raviks saab alguses kasutada erinevaid tablette, mis näiteks parandavad kudede insuliintundlikkust (õlitavad seda lukku), aitavad paremini insuliini toota olukorras, kus see juba on langenud, aitavad neerude kaudu suhkrut uriiniga välja viia ja kasutada võib ka insuliini.
Mõlemal puhul kahjustab kõrgenenud veresuhkur veresooni: nii suuri veresooni (südame pärgarterid, ajuarterid, jalgade arterid), aga eeskätt just väikseid veresooni (silmapõhjades, neerudes, ka närve varustavad väiksed veresooned). Veresoonte kahjustumine on aga üks keskne protsess väga mitmete suurte haiguste tekkes: infarkt, insult, neerukahjus, jäsemete amputatsioonide vajadus, silmapõhjade kahjustumisel pimedaks jäämine ja närvikahjustus. Närvikahjustuse tekkimine on küll keerulisem kui puhtalt verevarustuse häirumine, aga närvikahjustus on päris oluliselt elukvaliteeti häiriv diabeedi tüsistus. Ravimata jäetud diabeet võib seega tekitada eluohtlikke tüsistusi.
2. tüüpi diabeet lastel
Nagu varem öeldud, siis tänapäeval ei ole enam kõik nii puhas klassikaline, et 1. tüüp noortel, kellel autoimmuunne kõhunäärme häving ja 2. tüüp vanadel, kellel süsteemid kulunud. Tänapäeva moodsa elustiili juures on nüüd ka juba lapsi ja noorukeid, kellel on tekkinud 2. tüüpi diabeet. Selle kohta teatakse veel suhteliselt vähe, aga viimaste aastate uuringud viitavad, et noortel tekkinud 2. tüüpi diabeet on palju vihasema kuluga kui sama haigus vanemas eas.
Võrreldes täiskasvanutega on lastel ja noortel 2. tüüpi diabeedi korral insuliini tootvate rakkude hävimine palju kiirem ja erinevate ravivõtetega pole õnnestunud seda lõpetada ega insuliini tootmist parandada. Noored vajavad oma 2. tüüpi diabeedi kontrolli alla saamiseks suuremaid koguseid insuliini kui vanematel sama haigusega inimestel harjunud oleme (1).
500 teismeeas diagnoositud 2. tüüpi diagnoosiga patsienti jälgides leiti, et juba 20ndate eluaastate keskpaigaks olid esindatud kõik ohtlikud diabeedi tüsistused nagu südamelihase infarktid, amputatsioonid või neeruasendusravi (st dialüüs või neerusiirdamine), mõned noored olid juba enne 25-aastaseks saamist diabeedi tüsistustesse surnud. Noortel naistel, kes olid rasedaks jäänud, oli tavalisest palju rohkem raseduse tüsistusi ja beebide erinevaid terviserikkeid (2).
Ehk siis tundub, et 2. tüüpi diabeet lastel ja noortel on vanemaealistega võrreldes kuidagi teiste, agressiivsemate mehhanismide kaudu tekkiv. Kui tavaliselt laste ravis on üsna palju sellist piduri tõmbamist, et ootame-vaatame ja praegu veel rohtudega alusta, siis näib, et 2. tüüpi diabeedi puhul tuleb lapsi ravida varakult ja palju agressiivsemalt kui täiskasvanuid. Probleemiks on siin, et suur hulk tänapäevaseid 2. tüüpi diabeedi ravimeid ei ole lastel kasutamiseks registreeritud (kuigi off-label siiski kasutatakse) ja ei ole veel ka väga hästi selge, milliseid ravimeid millises järjestuses oleks otstarbekam valida (täiskasvanute puhul praegu juba üsna hea pilt on olemas).
Seega: 2. tüüpi diabeet lastel on kole haigus, mida on võimalik vältida – see võib olla raske, aga on võimalik. Selleks tuleb hoida lapsed normaalkaalus (või kui nad seal enam ei ole, siis püüelda normaalse kaalu poole), võimaldada neile eakohast füüsilist aktiivsust vähemalt 60 minutit päevas (see võib olla jaotatud väiksemateks vähemalt kümneminutilisteks juppideks), vältida liigsetes kogustes lisatud suhkruid ja kunstlikke magustajaid toidus, süüa regulaarselt kindlatel toidukordadel, süüa köögivilju ja puuvilju iga päev.
Loe ka:
Rotaviiruse vastu vaktsineerimine võib kaitsta 1. tüüpi diabeedi eest. link
Aeglasem söömine aitab kaalu normaalsena hoida. link
Kas ema kõrge veresuhkur muudab rinnapiima magusaks? link
Ema nälgimine raseduse ajal mõjutab lapse tervist kogu elu. link
Viited
- RISE Consortium. Effects of Treatment of Impaired Glucose Tolerance or Recently Diagnosed Type 2 Diabetes With Metformin Alone or in Combination With Insulin Glargine on β-Cell Function: Comparison of Responses In Youth And Adults. Diabetes. 2019 Aug;68(8):1670-1680. doi: 10.2337/db19-0299. link
- ‘Alarming’ Complications in 20-Year-Olds With Type 2 Diabetes – Medscape – Jun 09, 2019. link
Rubriigid:ülekaal ja rasvumine, kõik vanused, koolilaps, Liikumine, normaalne toitumine, teismeline, toitumine
Sildid:diabeet, glükoos, infarkt, insuliin, suhkruhaigus, suhkurtõbi, veresuhkur
Sinu terve laps 