Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Hiljem rääkima hakkavatel lastel on hullemad jonnihood

Tantrum - EstherPlaanisin kirjutada teisipäevaks ja jõudsin reedeks ja lõpuks on ikka üks täiesti captain obvious postitus. Loodetavasti on see vähemalt mõnele perele abiks ja aitab ehk oma last paremini mõista.

Tundub ju üsna loogiline, et lapsel, kes juba suudab keerukamaid asju mõelda või tahta, aga sõnaliselt seda välja öelda ei saa, jooksutab see tahtmise ja suutlikkuse vastuolu juhtme õige kiiresti kokku ja laste juhtme kokku jooksmise väljenduseks on nutt ja jonnihood. Seega on üsna loogiline, et kellel kõne aeglasemalt tuleb, on jonnihoogudeks põhjust rohkem, lihtsalt varem polnud keegi seda teaduslike meetoditega uurinud.

Nii ärrituvus kui kõne arengu hilistumine ennustavad ette tulevikus tekkivaid või püsima jäävaid keelelisi raskusi ja õpiraskusi. Umbes 40%-l hilja rääkima hakkavatest lastest jääb püsima mingisugune keeleline probleem, mis võib nende õpiedukust mõjutada. Sagedased ja raskekujulised jonnihood omakorda on üks tulevikus vaimse tervise murede tekkimise ennustaja: seosed on näiteks ärevuse, depressiooni, aktiivsus-tähelepanuhäire ja käitumishäiretega. Seega näib, et kõne areng ja jonnihood on selline paarisrakend, mis tulevikus raskusi ennustab. Võib seega oletada, et nende laste varasem üles leidmine ja sekkumine võiksid tulevikus riske vähendada.

Üle 2000 lapsevanema, kellel oli kodus 12-38 kuu vanune laps, vastasid küsimustele laste sõnavara ja jonnihoogude kohta. Lapsi loeti „hilisteks kõnelejateks“, kui neil oli kahe aasta vanuses vähem kui 50 sõna või nad ei teinud veel paarist sõnast väikseid lauseid. Jonnihoogusid loeti „rasketeks“, kui laps hoo ajal tarvitses lüüa või hinge kinni hoida.

Leiti, et hilisejatel kõnelejatel on peaaegu kahekordne tõenäosus raskemate ja/või sagedasemate jonnihoogude tekkeks võrreldes tüüpilise kõne arenguga lastega.

Uuringu tulemusi tuleb mõista laste arengu kontekstis ja mitte teha ennatlikke järeldusi. Vanemad ei peaks endast välja minema, kui naabrilapsel on rohkem sõnu või kui lapsel on mõni halb päev, kus ta käitub nagu metsakoll ja üks jonnihoog ajab teist taga. Võtmeküsimus on siin probleemide püsiv muster ja/või arengu hilistumine. Kui need kaks käivad käsikäes, võivad need teineteist vastastiku võimendada ja tõsta seda riski, et tulevikus võivad olla õpiraskused ja vaimse tervise mured. Mõlemad – nii kõne arengu hilistumine kui ka sagedased rasked jonnihood võivad takistada ümbritsevate inimestega tervete suhete loomist.

Toimetulek jonnihoogudega

Mida siis teha, kui lapsel on jonnihoog? Ega tõeliselt ilusa õitsva jonnihoo ajal polegi väga midagi teha. Jonnihoog on lapse jaoks pingete maha laadimise viis, jonn annab ümbritsevatele märku, et väiksed juhtmed on totaalselt lühisesse jooksnud. Kui jonnihoog juba käigus on, siis seda kuidagi pidurdada ega katkestada pole võimalik. Sellesse tuleb suhtuda umbes nagu rongisse, mis sõitis tunnelisse ja pole mõtet sinna tunnelisse seisma jääda vaid tuleb rahulikult oodata, kuni rong tunnelist läbi sõidab (rongi-analoogia pärit siit). Ei ole mõtet lapsega pahandada ega läbirääkimistesse asuda – tal on niigi juhe koos ja uut infot ta pole võimeline täiendavalt vastu võtma. Kõige mõistlikum on ise rahulikuks jääda ja loota, et mõne aja pärast lapse tundemöll rahuneb maha. Mind aitas see kujutlemine, et lapsevanema asi on olla nii suur konteiner, kuhu mahuvad lapse kõige suuremadki tunded. Mõnel korral olen tõesti pidanud endale mõttes korrutama, et „ma olen konteiner, ma olen konteiner“.

Pärast jonnihoo lõppu saavad lapsed üldiselt päris hästi aru, et ega see mõni viisakas asi polnud, mis toimus. Ma saan aru, et kange tahtmine võib olla näägutada või manitseda, et nii ei sobi käituda ja mis see nüüd siis oli. Tegelikult selles jonnihoo-järgses olukorras vajavad lapsed eriti just sooja kontakti vanemaga ja kindlustunnet, et isegi pärast üle pea tugevate tunnete väljendamist ei ole neid hüljatud ja pole armastus kuhugi kadunud.

Ja pärast lapsega sideme loomist, kui mudilane on oma klotsidega mängimas või midagi, siis on vaja iseendale ka midagi head lubada, et oma konteiner tühjaks laadida (või siis tass täita, nagu praegu see kampaania ütleb).

Manning BL, et al. Relations between toddler expressive language and temper tantrums in a community sample. J Appl Dev Psychol. 2019;65:101070. doi: 10.1016/j.appdev.2019.101070. link

Rubriigid:kõne areng, koolieelik, närvisüsteem ja psühhiaatria

Sildid:, , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s