Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

COVID-19 viirusvektoril põhinevad vaktsiinid

See on COVID-19 vaktsiinide postitustest kolmas ja räägib viirusvektoril põhinevatest vaktsiinidest. Esimene oli rohkem sissejuhatav ja teine rääkis mRNA-põhistest vaktsiinidest. Tõenäoliselt on järgmised vaktsiinid, mis pärast Pfizeri ja Moderna omasid kättesaadavaks muutuvad, just viirusvektoril põhinevad vaktsiinid. Ka nende puhul on tegemist uue tehnoloogiaga, inimestel kasutamiseks viirusvektor-vaktsiine polegi varem heaks kiidetud, kuigi mõned on juba päris lähedale jõudnud. Mitte väga üllatuslikult on just varem häid tulemusi näidanud vaktsiinide tootjad ka nüüd COVID-19 vaktsiinide arendusega esirinnas.

Viirusvektoril põhinevad vaktsiinid

Viirusvektor on viirus, mis transpordib meile soovitavat geenijuppi. Vektoriks oleva viiruse geneetilist materjali on muudetud nii, et see poleks ohtlik ja samas suudaks rakku viia vaktsiini toimeks vajalikku valku kodeeriva(d) geeni(d). Viiruse genoomist on välja lõigatud need piirkonnad, mis vastutavad peremeesorganismi immuunsüsteemi pärssimise, viiruse immuunsüsteemi eest varjamise ja viiruse enda paljundamise eest – ehk siis kõik need funktsioonid, mis viirust edukaks haigustekitajaks teeksid.

Vaktsiiniga kehasse viidud viirus hakkab esialgu käituma nagu viirused tavaliselt: siseneb rakku ja allutab oma kontrollile raku valgutootmise aparatuuri. Seetõttu hakatakse rakus tootma seda meile vajalikku valku, mille tegemise juhised on viirus rakku viinud. Ehk siis mõnes mõttes on viirusvektoril põhinevad vaktsiinid sarnased mRNA-põhiste vaktsiinidega: rakku viiakse õpetus, kuidas toota SARS-CoV-2 ogavalku, rakk selle valgu ise toodab ja päris koroonaviirust kasutama ei peagi. Viirusvektoril põhineva lähenemisega võiks ideaalis saavutada nõrgestatud elusvaktsiinidele iseloomuliku tugeva immuunvastuse koos alaühiku-vaktsiinidele iseloomuliku ohutusega.

Adenoviirused on tavalise hooajalise köha-nohu tekitajad viirused. Need on laialt kasutatavad vektorid, kuna suudavad imetajates esile kutsuda nii loomuliku kui omandatud immuunvastuse. Adenoviirused on üldiselt ohutud ja neid on võimalik kiirelt kasvatada, et vaktsiini ruttu toota.

COVID-19 vaktsiinide arendustes kasutataksegi vektorina adenoviiruseid, et viia rakku geenid, mis kodeerivad SARS-CoV-2 ogavalku või selle valgu väiksemaid fragmente, eeskätt nn retseptoriga seonduvat domääni (RBD – receptor binding domain). Mõned vaktsiinikandidaadid sisaldavad juhiseid ka mitmete SARS-CoV-2 pinnavalkude tootmiseks (1).

Kuna adenoviirused on inimestel laialt levinud, võivad takistuseks osutuda varem läbi tehtud adenoviirusnakkuse tagajärjel tekkinud adenoviiruse-vastased antikehad, mis vähendavad vaktsiini efektiivsust. Adenoviirus tüüp 5 (mida kasutatakse Venemaa ja osades Hiina vaktsiinides) vastu on erinevates maailma populatsioonides antikehad eelnevalt olemas 40-90%-l inimestest. Antikehad võivad vektor-adenoviiruse kahjutuks teha juba enne kui ta inimese rakkudesse sisse jõuab ja siis ei saa ju rakk SARS-CoV-2 pinnavalkusid toota ja vaktsiinist pole lihtsalt kasu.

Loomkatses on näidatud, et eelnevate viirusvektori vastu suunatud antikehadega loomadel on vaja tuhandekordset vaktsiinidoosi, et saada samasugune immuunvastus nagu ilma nende antikehadeta loomadel (1). See aga võib suurendada kõrvaltoimete (palavik, väsimus, külmavärinad, lihasevalu) esinemissagedust ja tugevust. Ma pole praegu kursis, et inimestel samasugust lähenemist kasutataks. Eelneva immuunsuse probleemi ületamiseks kasutavad erinevad vaktsiinide arendajad erinevaid nõkse – püütakse leida vähem levinud adenoviiruseid või sootuks teiste liikide adenoviiruseid, mis tavaolukorras inimeste hulgas ei levi.

Praegu on maailmas heaks kiidetud vaid üks adenoviirusvektoril põhinev vaktsiin marutaudi ennetamiseks metsloomadel (2). Viirusvektorit kasutavate vaktsiinide eelis on see, et nende tootmine on suhteliselt odav ja kiiresti saab toota suuri koguseid. Seetõttu neid COVID-19 vaktsiine väga oodatakse. Pole vaja mingeid ultrakülmkappe ega logistilisi tuumapeavalusid.

AstraZeneca-Oxford (AZD-1222 ehk ChAdOx1 nCoV-19)

AstraZeneca/Oxfordi vaktsiinis kasutatakse inimeste adenoviiruse asemel šimpansite oma (ChAds). Tõenäosus, et inimene on šimpansi adenoviirusega varem kokku puutunud ja varasema nakkuse tekitatud immuunsus vaktsiini tööd häirima hakkaks, on ju praktiliselt olematu. Varem on Oxfordi ülikoolis šimpansi adenoviirusvektoritel baseeruvaid vaktsiine uuritud mitmete viiruste puhul. Need vaktsiinikandidaadid on osutunud ohutuks ja tõhusateks erinevate viiruste suhtes, näiteks malaaria, HIV, gripp, C-hepatiit ja Ebola.

Alles eelmisel aastal olid Oxfordi ülikoolil toimunud uuringud šimpansi adenoviirusel põhineva MERS-CoV (vahemere koroonaviirus, SARS-CoV-2 sugulane) vaktsiiniga, mis andis hea kaitse MERS-i eest hiirtel ja reesusmakaakidel. MERS-iga töötamine andis selle vaktsiini arendajatele muidugi COVID-19 maailmas pika edumaa: piltlikult öeldes lihtsalt vahetati adenoviirusesse viidud MERS-i ogavalgu geen välja SARS-CoV-2 ogavalgu geeni vastu (1). Aga isegi kui tehti nii väike muutus – kõiki uuringuid pidi ikka algusest peale tegema hakkama. MERS-iga tehtud uuringud ei läinud mitte kuidagi COVID-19 vaktsiini uuringutena arvesse.

Vaktsiin vajab säilitamiseks külmkapitemperatuuri. Annustamine: kaks doosi 28-päevase vahega. Uuringutes kasutatud platseebo: meningokoki vaktsiin MenACWY. See on vaktsiinide kliinilistes uuringutes üsna tavaline, et platseeboks võetakse mõni teine, juba teadaoleva kõrvaltoimete profiiliga vaktsiin. Mõte on selles, et keegi ei saaks vaktsineerimise kõrvaltoimete järgi aru, kas tegemist on uuringuvaktsiiniga või juba varem kasutusel oleva võrdlusvaktsiiniga.

Pärast AZD-1222 vaktsiinisüsti läheb vektoriks olev viirus inimese rakkudesse, ei paljune seal, aga sunnib rakkusid tootma koroonaviiruse ogavalku. Järgneb ogavalgu esitlemine raku pinnal ja immuunvastuse kujunemine.

Loomkatsed tehti hiirte ja reesusmakaakidega. Vaktsiin tekitas neutraliseerivad antikehad kõigil vaktsineeritud loomadel, samuti tekkis rakuline immuunvastus. Pärast SARS-CoV-2-ga nakatamist oli vaktsineeritud loomade hingamisteedes oluliselt vähem viirust kui kontroll-loomadel, kusjuures mitte ühelgi vaktsineeritud loomal ei tekkinud kopsupõletikku (3). See näitab esiteks, et vaktsiin kaitses haigestumise eest, aga teiseks annab väga tugeva viite ka selles suunas, et vaktsineeritud loomad (loodetavasti siis ka inimesed) ei levita viirust.

I/II faasi uuringus osales 1077 inimest. Esialgsed andmed näitasid neutraliseerivate antikehade olemasolu 91%-l uuritavatest pärast esimest ja 100%-l pärast teist vaktsiini annust. Antikehade tase oli samasugune nagu COVID-19 põdenud inimestel tekib. Samuti kujunes rakuline immuunsus, mis tugevnes pärast teist vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetest esinesid vaktsineeritutel süstekoha valulikkus, väsimus, peavalu, külmavärinad ja lihasvalu; paratsetamool vähendas süsteemseid kõrvaltoimeid (=palavikku ja väsimust). Tõsiseid kõrvaltoimeid ei tekkinud (4).

II faasi ravimiuuringus 560 osalejaga tekitas vaktsiin sarnase immuunsuse kolmes erinevas vanusegrupis: 18-55, 56-69 ning 70-aastased ja vanemad inimesed. Nii paiksed kui süsteemsed reaktsioonid olid AZD-1222 vaktsiiniga sagedasemad võrreldes meningokokivaktsiiniga, kuid võrreldes nooremate osalejatega tekkis kõrvaltoimeid 56-aastaste ja vanemate hulgas vähem (5).

AZD-1222 III faasi uuringusse on plaanis haarata ~32 000 osalejat, et hinnata vaktsiini efektiivsust COVID-19 nakkuse ära hoidmisel. See uuring pandi ajutiselt seisma 6. septembril pärast seda, kui Ühendkuningriigis tekkis ühel osalejal transversaalne müeliit (seljaajupõletik). Põhjalike uuringute tulemusena ei peetud seda haigust siiski vaktsiinist tingituks ja 23. oktoobrist sai uuring jätkumiseks loa. Pärast seljaajupõletiku tekkimist sellel ühel uuritaval võttis USA Toidu- ja Ravimiamet ette ka teised Oxfordi ülikooli metoodikaga korraldatud kliinilised uuringud, et hinnata, kas sarnaseid ohusignaale on ka varem olnud – neid ei leitud.

Vahepeal tehti poole uuringu peal Ühendkuningriigist ja Brasiiliast kokku kogutud andmete vaheanalüüs. Seal oli kokku ligi 12 000 osalejat ning vaktsiini efektiivsus oli keskmiselt 70%, maksimaalselt kuni 90%, sõltuvalt vaktsiini doosist. Analüüsi hetkeks oli uuritavate hulgas tekkinud 131 COVID-19 juhtu; vaktsiini saanute hulgas raskeid haigestumisi ega haiglaravi vajavaid juhtusid ei esinenud. Kui esimesena manustada pool annust ja 28 päeva pärast täisannus vaktsiini (2741 uuritavat), on efektiivsus 90%, aga kahe täisannuse 28-päevase intervalliga manustamise puhul (8895 uuritavat) vaid 62% (6).

Arusaadavalt on tõstatud probleem, et pooliku annuse manustamine ei olnud eelnevalt heaks kiidetud uuringudisaini sisse planeeritud (7, 8). Pool annust saanud inimesed avastati selle peale, et neil tekkis teistest vähem kõrvaltoimeid (9). Aps tekkis sellest, et Oxfordis ei suudetud toota nii palju vaktsiini kui uuringute jaoks vaja oli ning allhanke korras hakkas vaktsiini tootma ka üks Itaalia firma. Ja siis mingi erinevused mõõtmistehnikates ja värgid, igatahes osad uuritavad said pool annust vaktsiini. See eksimus leiti üles juba siis, kui uuring käimas oli, ravimiameteid sellest teavitati ja saadi luba uuringut jätkata (6, lahti seletatud ka siin).

Kuna seda juhtumisi leitud efektiivset annustamisskeemi sai ainult 6% kõigist uuritavatest, kellest ükski polnud üle 55-aastane, peab AstraZeneca nüüd kaaluma, kas alustada uut uuringut. Pole ju teada, kas sellest juhuslikult leitud annustamisskeemist saaksid kasu ka üle 55-aastased või krooniliste haigustega inimesed, kes ju kõige rohkem kaitset vajavad (10).

Siiski kuna kombineeritud efektiivsus 70% ja isegi 62% on suuremad kui USA Toidu- ja Ravimiameti poolt latiks seatud 50%-line tõhusus, on võimalik, et vaktsiin saab vähemalt mingi esialgse kasutusloa. UK-s on võimalus, et see juhtub veel käesoleva aasta sees (11). Ja AstraZeneca plaanib nähtavasti mingit sorti koostööd ka venelaste Sputnik V vaktsiiniga (12).

Janssen/Johnson & Johnson (Ad26.COV2.S)

Janssen Pharmaceutical kasutab sellist viirusvektori tehnoloogiat, mida nad on varem kasutanud Ebolaviiruse vastases vaktsiinis (13). Nende Ebolaviiruse vaktsiin on tekitanud uuringutes hea immuunvastuse ja enne COVID-19 tulekut oli see üsna lähedal tavakasutuses heakskiidu saamisele. Siis oleks see olnud esimene adenoviirusvektoril põhinev vaktsiin, mis on inimestel kasutamiseks heaks kiidetud. Nüüd muidugi võivad COVID-19 vaktsiinid ette jõuda. Uuendus 23.12.2020: sain just teada, et tegelikult Jansseni Ebolaviiruse vaktsiin sai Euroopa Komisjonilt heakskiidu tänavu 1. juulil, pressiteade siin.

Vaktsiin vajab säilitamiseks külmkapitemperatuuri, oodatakse, et vaktsiin püsib stabiilsena -20°C juures vähemalt kaks aastat ja 2-8°C juures vähemalt kolm kuud. Annustamine: üks doos (aga uuritakse ka varuvariandina kahest doosist koosnevat skeemi). Uuringutes kasutatud platseebo: füsioloogiline lahus.

Samamoodi kui eelmisel, on ka Jansseni vaktsiinil esimene küsimus, kuidas vältida eelneva põdemisega adenoviiruse suhtes tekkinud immuunsust. Janssen kasutab küll inimese adenoviirust, aga harva esinevat serotüüpi 26 (HAdV-D26). Viirus viib rakku geeni SARS-CoV-2 ogavalgu tootmiseks, kuid viirus ise rakus paljuneda ei suuda. Adenoviiruse serotüüp 26 vastaseid antikehi on Euroopas ja USA-s umbes 10%-l elanikkonnast, Aafrikas osades piirkondades aga hulga sagedamini, seega võib selle vaktsiini kasutamise otstarbekuses maailma lõikes ette tulla selgeid piirkondlikke erinevusi (14).

Esimeses hiirtega korraldatud loomkatses kasutati seitset erinevat viiruse varianti, millest valiti välja kõige parema antikehade ja rakulise immuunsuse tekitanud kandidaat (15). Järgmises loomkatses reesusmakaakidel kasutati jälle neid seitset varianti. Parim vastus saadi sama kandidaadiga nagu hiirtel. Pärast SARS-CoV-2-ga nakatamist tekkis vaktsineeritud loomadest vaid ühel madal viiruskoormus, ülejäänutel ei leitud viirust üldse (16). Seejärel korraldati kolmas loomkatse Süüria kuldhamstritega, kus võrreldi seda hiirtel ja reesusmakaakidel parimaks osutunud vaktsiinikandidaati veel ühe variandiga, aga ikka seesama üks vaktsiinikandidaat osutus paremaks nii immuunvastuse laboratoorsete näitajate kui nakatamisele järgneva kaalu languse ja kopsupõletikku tekkimise osas (17). Selle loomkatsetes teistest paremana esile tõusnud vaktsiinikandidaadiga liiguti edasi kliinilistesse uuringutesse.

I/II faasi kliinilistes uuringutes osales 402 18-55-aastast ja 394 >65-aastast inimest. Uuringu andmete vaheanalüüsis (kus pole veel andmeid kõigi osalejate kohta) leiti nooremate uuritavate hulgas SARS-CoV-2 vastased antikehad 99%-l, samuti kutsus vaktsiin esile tugeva rakulise immuunvastuse. Antikehade tase oli sarnane nagu COVID-19 põdenud inimestel. Üle 65-aastaseid oli küll vaid 15, aga neil leiti sarnane immuunsuse teke nagu noorematelgi. Kõrvaltoimetest esinesid süstekoha valulikkus, väsimus, pea- ja lihasevalu. Palavikku tekkis nii noorematel kui vanematel, aga see oli enamasti kerge või mõõdukas ja piirdus 1-2 päevaga (18).

III faasi uuringut alustati septembris USA-s, Lõuna-Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas (NCT04505722). See uuring peatati ajutiselt, kui 12. oktoobril sai üks uuritav pärast vaktsineerimist insuldi (19). Seda siiski ei peetud vaktsiiniga seotuks ja 23. oktoobril sai uuring jätkumiseks loa (20). Vajalikud 45 000 osalejat saadi täis detsembris (21).

Teisest III faasi kliinilisest uuringust teatati novembri keskel, seal on plaanis koguda 30 000 osalejat ning jälgida kahe doosi mõju võrreldes ühe doosiga (NCT04614948).

Kokkuvõte

Viirusvektorit kasutavad vaktsiinid on paljulubav variant, neid on varem mitmete viiruste vastu vaktsiinide tegemiseks uuritud ja saadud häid tulemusi. Viirusvektoriga vaktsiine on võimalik kiiresti suures koguses toota ja seega saavutada kaitse COVID-19 eest suurel osal elanikkonnast. Vektorid on tehtud ohututeks, eemaldades looduslikult viiruselt paljunemist kontrollivad geenid, samuti need geenid, mis võimaldavad immuunsust pärssida ja immuunsüsteemi eest varjuda. Need vaktsiinid säilivad tavalisel külmkapitemperatuuril, mis tähendab hulga lihtsamat logistikat võrreldes ultrakülma nõudvate mRNA-põhiste vaktsiinidega.

Vektoriks hea viiruse leidmine näib olevat võtmeküsimus. Adenoviiruse tüüp 5 vastu on liiga paljudel juba eelnev immuunsus olemas ja see muudab vaktsiini paljude inimeste jaoks mõttetuks, ometi kasutatakse seda Venemaal ja Hiinas. Adenoviiruse tüüp 26 näib nutikas valik, aga see ei sobi ilmselt kasutamiseks kõigis maailma piirkondades, kuna eelnev immuunsus on erinevates populatsioonides erinev. Teiste primaatide adenoviirused paistavad tõhusad, aga inimestel on seni uuritud ainult šimpansite oma, gorillade adenoviirusvektoriga vaktsiini uuringuid alustati nüüd Itaalias (NCT04528641).

Mitut doosi nõudvate vaktsineerimiste puhul võib probleemiks osutuda vektori enda vastu suunatud immuunvastus, mis järgmiste, immuunsust tõhustavama pidavate dooside korral nullib vektorviiruse ära enne, kui see rakku siseneda jõuab ja meile soovitud ogavalgu tootmist enam teistkordselt ei tekigi. Varasemast on teada, et seda aitab ületada suurem vaktsiini doos, mis omakorda aga võib suurendada süsteemseid kõrvaltoimeid (palavik, väsimus, lihasvalu). Kas AstraZeneca/Oxfordi juhuslikult leitud esialgu pool ja hiljem terve doos aitab seda probleemi ületada, peab veel täiendavate uuringutega välja selgitama.

Asjaolu, et mõlemad kõige kaugemale jõudnud viirusvektorit kasutava vaktsiini uuringud vahepeal peatati, näitab, et vaktsiinide ohutust tagavad mehhanismid töötavad. Uuringutes osaleb kümneid tuhandeid inimesi ja erinevalt tavalisest ravimite ja vaktsiinide uuringute probleemist, et osalejad on rõõmsad noored terved inimesed, on siin tõesti kaasatud riskigruppidesse kuuluvad eakad ja krooniliste haigustega inimesed – seega paratamatult mõned kõrge riskiga inimesed ka haigestuvad erinevatesse haigustesse või tekivad neil oma põhihaiguste tüsistused. Et aga kõigile sündmustele kiirelt reageeritakse ja lood avalikustatakse, annab julgustunnet, et midagi ei mätsita kinni või ei pühita vaiba alla peitu.

Seega on viirusvektoriga vaktsiinid praeguseks näidanud head efektiivsust ja ohutust. Et neid on võimalik kiiresti suures mahus toota ja tavalistes tingimustes säilitada, saavad tõenäoliselt just viirusvektoril põhinevad vaktsiinid selleks suureks laineks, mis lükkab meid oluliselt lähemale pandeemia lõpetamisele. Praegu siiski veel on vaktsiinidest maailmaturul suur puudus ja peame veel tükk aega distantseeruma ja maske kandma.

Enne jõule ma ilmselt rohkem postitada ei jõua, nii et ilusaid pühi ja püsige terved!

Loe ka:

COVID-19 vaktsiinid: sissejuhatus link

COVID-19 vaktsiinid: mRNA-põhised vaktsiinid link

Tänu

Selle, nagu ka eelmised COVID-19 vaktsiine käsitlevad postitused luges läbi ja tegi omapoolsed täpsustused dr Marje Oona. Aitäh!

Viited

  1. Russell R, et al. Frontrunners in the race to develop a SARS-CoV-2 vaccine. Can J Microbiol. 2020 Dec 2. doi: 10.1139/cjm-2020-0465. link
  2. ONRAB Ultralite Information Sheet and Safety Guidelines. link
  3. van Doremalen N, et al. ChAdOx1 nCoV-19 vaccination prevents SARS-CoV-2 pneumonia in rhesus macaques. bioRxiv. 2020 May 13;2020.05.13.093195. doi: 10.1101/2020.05.13.093195. link
  4. Folegatti PM, et al. Safety and immunogenicity of the ChAdOx1 nCoV-19 vaccine against SARS-CoV-2: a preliminary report of a phase 1/2, single-blind, randomised controlled trial. Lancet. 2020 Aug 15;396(10249):467-478. doi: 10.1016/S0140-6736(20)31604-4. link
  5. Ramasamy MN, et al. Safety and immunogenicity of ChAdOx1 nCoV-19 vaccine administered in a prime-boost regimen in young and old adults (COV002): a single-blind, randomised, controlled, phase 2/3 trial. Lancet. 2020 Nov 18;S0140-6736(20)32466-1. doi: 10.1016/S0140-6736(20)32466-1. link
  6. Voysey M, et al. Safety and efficacy of the ChAdOx1 nCoV-19 vaccine (AZD1222) against SARS-CoV-2: an interim analysis of four randomised controlled trials in Brazil, South Africa, and the UK. Lancet. 2020 Dec 8;S0140-6736(20)32661-1. doi: 10.1016/S0140-6736(20)32661-1. link
  7. Robbins R, Mueller B. After Admitting Mistake, AstraZeneca Faces Difficult Questions about Its Vaccine. The New York Times. 2020 Nov 25. link
  8. Bastian H. The AstraZeneca Covid Vaccine Data Isn’t Up to Snuff. Wired. 2020 Nov 25. link
  9. Burger L, Kelland K. Dosing error turns into lucky punch for AstraZeneca and Oxford. Reuters. 2020 Nov 23. link
  10. Kelland K. Testing times: More work needed on Astra/Oxford vaccine trials. Reuters. 2020 Dec 8. link
  11. Blackall M, et al. Oxford vaccine still under review, says UK medicine agency. The Guardian. 2020 Dec 19. link
  12. Balfour H. AstraZeneca to test combination of AZD1222 and Sputnik V vaccines. European Pharmaceutical Review. 2020 Dec 14. link
  13. Anywaine Z, et al. Safety and Immunogenicity of a 2-Dose Heterologous Vaccination Regimen With Ad26.ZEBOV and MVA-BN-Filo Ebola Vaccines: 12-Month Data From a Phase 1 Randomized Clinical Trial in Uganda and Tanzania. J Infect Dis. 2019 Jun 5;220(1):46-56. doi: 10.1093/infdis/jiz070. link
  14. Mast TC, et al. International epidemiology of human pre-existing adenovirus (Ad) type-5, type-6, type-26 and type-36 neutralizing antibodies: correlates of high Ad5 titers and implications for potential HIV vaccine trials. Vaccine. 2010 Jan 22;28(4):950-7. doi: 10.1016/j.vaccine.2009.10.145. link
  15. Bos R, et al. Ad26 vector-based COVID-19 vaccine encoding a prefusion-stabilized SARS-CoV-2 Spike immunogen induces potent humoral and cellular immune responses. NPJ Vaccines. 2020 Sep 28;5:91. doi: 10.1038/s41541-020-00243-x. link
  16. Mercado NB, et al. Single-shot Ad26 vaccine protects against SARS-CoV-2 in rhesus macaques. Nature. 2020 Oct;586(7830):583-588. doi: 10.1038/s41586-020-2607-z. link
  17. Tostanoski LH, et al. Ad26 vaccine protects against SARS-CoV-2 severe clinical disease in hamsters. Nat Med. 2020 Nov;26(11):1694-1700. doi: 10.1038/s41591-020-1070-6. link
  18. Sadoff J, et al. Safety and immunogenicity of the Ad26.COV2.S COVID-19 vaccine candidate: interim results of a phase 1/2a, double-blind, randomized, placebo-controlled trial. MedRxiv. 2020. doi: 10.1101/2020.09.23.20199604. link
  19. Johnson CY. Johnson & Johnson, Eli Lilly pause covid-19 trials for possible safety issues. The Washington Post. 2020 Oct 14. link
  20. Johnson CY. Johnson & Johnson, AstraZeneca coronavirus vaccine trials set to resume. The Washington Post. 2020 Oct 24. link
  21. Johnson & Johnson Announces Its First Phase 3 COVID-19 Vaccine Trial ENSEMBLE is Fully Enrolled. Pressiteade. 2020 Dec 17. link

Rubriigid:Uncategorized

Sildid:, , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s