Täna ma võtan ette matka tundmatule maale. Kui täiskasvanute depressioonist meil ikka aeg-ajalt räägitakse (#mustlumi kampaaniaga võrreldavat tähelepanu sai haigus viimati pärast Robin Williamsi enesetappu 2014. aastal ja Margus Karu enesetappu 2017. aastal), teismelistest juba libamisi ka, siis väikelaste depressioon ei ole avalikult kuigi palju tähelepanu saanud. Et ma ise ühtegi depressiooni diagnoosiga väikelast ei tea, siis vaatas tänase ja järgmise korra postitused üle ja andis head nõu lastepsühhiaater dr Madis Parksepp.

Väikelastel on depressiooni diagnoosimine keeruline, aga muutub üha aktuaalsemaks. Moodsal ajal diagnoositakse haigust juba kolmeaastastel. Alla 12 aasta vanustel lastel on küll depressiooni esinemissagedus selgelt madalam kui teismeliste ja täiskavanute hulgas, arvatakse, et üks-kaks väikelast sajast võivad seda põdeda. Lapse arengust sõltuvalt väljendub haigus erinevates vanustes lastel täiesti erinevalt.

Selleks, et teada, kuidas depressioon väljendub, peab laste normaalse arenguga kursis olema ja last ka enne haigust teadma (arste aitavad siin hädast välja lapsevanemad ja õpetajad). Kuna väiksemad lapsed alles õpivad seda, et erinevatel tunnetel on erinevad nimetused ja üks paha tunne on kurbus ja teine paha tunne on viha, siis pole mõtet oodata, et nad tuleks ise ütlema, et „mul on masendus“ või et „ma tunnen ennast ärevana“. Väikeste laste lugemine käib paljuski tegevuste ja väliste tunnuste põhjal.

Depressiooni tunnused väikelastel

Depressiooni peamised sümptomid on lastel tegelikult samad, mis täiskasvanutel: meeleolu langus, huvi ja elurõõmu vähenemine ning jõuetus. Lisaks võivad esineda sümptomid praktiliselt kõikide eluvaldkondadega seoses: isu muutused, unehäired, tähelepanu halvenemine, süütunne, väärtusetuse tunne, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, lootusetus tuleviku suhtes, enesekahjustuse või enesetapumõtted või -teod. Väikelastele on iseloomulik ka meeleoluhäirete väljendumine kehaliste aistingute kaudu: peavalud, kõhuvalud jm.

Nagu öeldud, meeleolu langust lapsed ei pruugi sõnadesse pannagi, aga nad tunduvad kurvad või hakkavad kergesti iga asja peale nutma, meeleolu võib olla ka väga kõikuv. Alati ei pruugi lapsed isegi kurvad tunduda, vaid seesmine kurb tunne võib neil (nagu ka meestel tegelikult) väljenduda hoopis ärrituvuse, pahuruse või agressiivsusena. Tõrges käitumine võib põhjustada probleeme suhetes täiskasvanutega ja agressiivsus tõrjub eemale eakaaslased. Samas – mitte iga tõrges käitumine või suhtlemisraskus ei ole alati depressioon. Diagnoosimise juures on oluline, kui valdav ja püsiv niisugune käitumine on.

Huvi ja elurõõmu kadumine on samuti väliselt märgatav, kui last jälgida. Neid ei huvita enam mängimine, varasemad lemmiktegevused ei paku enam rõõmu. Laps võib öelda, et tal on igav, kuna ükski varem põnev tundunud asi enam ei suuda köita.

Jõuetus ja energia vähenemine võivad põhjustada eemaletõmbumist teistest eakaaslastest, aga ka liigutuste ja tegutsemise aeglasemaks muutumist. Varem reibas ja aktiivne laps võib mängudest eemale hoida või keset päeva täitsa pikutama minna.

Isu muutused on lastel üsna tuntud depressiooni tunnus, mis kasvueas lastel võib põhjustada väga selget kaalupeetust. Vastupidiselt võib esineda ka söögiisu olulist suurenemist tavalisega võrreldes.

Unehäired võivad olla lastel (nagu ka täiskasvanutel) mõlemasuunalised: uni ei tule, kui tuleb, siis on rahutu, unes siplemine, liiga varane ärkamine ja sellest tingitud päevane väsimus ja ärrituvus. Võib ka vastupidi olla, liigne unisus ja mängimise ajal pikali minemine.

Tähelepanu halvenemine võib kaasa tuua keskendumisraskused, unustamised, rahutuse. Koolilastel muutub õppimine halvemaks, koduseid ülesandeid ei jõua tavapärase ajaga tehtud. Probleemid tähelepanuga ei pruugi ka alati olla depressioonist tingitud, jällegi peab hindama kogu ülejäänud sümptomite kompleksi ja tähelepanuhäire tõsidust ja püsivust.

Süü- ja väärtusetusetunnet, alanenud enesehinnangut ja -usaldust on väikelastel üsna keeruline hinnata. Lapsed võivad igasuguse kriitika suhtes muutuda ülitundlikuks, vähimgi vihje nende ebatäiuslikkuse või mõne vea kohta ajab nutma või hoopis vihaseks. Suuremad lapsed võivad enda kohta halvasti öelda, näiteks „ma ei saa mitte millegagi hakkama“ või et „ma ei meeldi koolis mitte kellelegi“.

Lootusetus tuleviku suhtes arvatakse, et lastel esineb, samas on nende arusaam aja kulgemise ja tuleviku kohta alles ebaküps. Kui suurematelt lastelt saab küsida unistuste või tulevikuplaanide kohta, siis väikestel lastel seda mingis pikas perspektiivis või abstraktselt küsida ei saa.

Enesekahjustuse- või enesetapumõtteid on väikelastel reeglina raske hinnata. Düsfunktsionaalsetes peredes kasvanud inimeste lugudest tuleb välja, et selgelt vormitud suitsiidmõtted võivad tekkida juba umbes kuue-seitsme aasta vanuses. Enne seda võivad olla ebamäärasemad mõtted surmast (kuigi laste arusaam surmast on ka ähmasem kui täiskasvanutel). Laps võib ka lihtsalt tunda, et parem, kui teda poleks või ta kuhugi ära kaoks.

Kuna lastel võib nende arengutasemest lähtuvalt olla üsna raske kirjeldada, mis nendega toimub, võib depressioon endast märku anda hoopis kehaliste tunnuste kaudu: sagedased pea- ja kõhuvalud on kõige tüüpilisemad, aga ka valud südame piirkonnas. Väiksematel lastel kipub rohkem valutama kõht ja suurematel lastel pea. Laps võib ka pidevalt hoopis köha ja nohuga haige olla, ka atoopiline dermatiit, astma ja kroonilised liigesehaigused on psüühikaga tugevasti seotud, nii et depressiooni väljenduseks võivad olla juba varem diagnoositud kehalise haiguse sagedased ja ravile halvasti alluvad ägenemised.

Depressiooniga võivad väikelastel kaasneda ka muutused mängudes, õpiedukuse järsk langus, sotsiaalsete suhete vähenemine või huvi puudus. Lapsed võivad olla ülemäära kartlikud, palju muretseda ja vanematest lahkuminekul (nt hommikuti lasteaias) muutuda äärmiselt klammerduvaks. Need kõik on sellised üldised tunnused, mis ei pea alati depressiooni tähendama, põhjuseid võib olla mitmeid erinevaid, aga niisugused märgid nõuavad tähelepanu.

Käsitlus

Kui laps on depressioonis, siis kõige mõttetum asi on jääda ootama, et äkki see läheb ise üle. Lapseea depressioon püsib ilma tähelepanu saamata teismeliseks saamiseni, seal ikka ravita jäädes täiskasvanueani ja sealt edasi suure tõenäosusega läheb juba krooniliseks, olles selleks ajaks muutnud ka juba isiksuse struktuuri. Depressioonis või depressiooni kahtlusega lapsega tuleb kindlasti abi otsida kas perearstilt, lastearstilt, (kooli)psühholoogilt või lastepsühhiaatrilt.

Kui täiskasvanute ravis on meil peamisteks valikuteks ravimid ja teraapia, siis väikelastega on teisiti. Esimeses järjekorras tuleb nende puhul tegeleda nõustamise ja õpetamisega – eeskätt just vanemate õpetamisega. Selle kohta tuleb järgmine kord täiesti eraldi postitus, aga üldjoontes on tegemist täiesti normaalsete vanemlike oskuste, emotsioonide juhtimise ja kasvatuslike võtetega. Kui see osa hästi õnnestub, siis mõnikord ei pruugi järgmised võtted enam vajalikud ollagi.

Teiseks on lastel kasutusel psühhoteraapia. Sõltuvalt lapse vanusest ja psühholoogi väljaõppest võib kasutada kas kognitiiv-käitumisteraapiat, pereteraapiat, mänguteraapiat, interpersonaalset teraapiat, erinevaid loovteraapia versioone või vanematele suunatud teraapiaid. Tihti kombineeritakse mitut erinevat koolkonda.

Ja kolmandaks: ravimid. Väikelastel antidepressante tüüpiliselt ei kasutata, kuigi mõnikord harva võib neist abi olla. Kui teismeliste depressiooni osad tragimad perearstid juba ise ravivad ja jälgivad, siis väikelaste ravi on selgelt lastepsühhiaatrite valdkond.

Järgmisel korral kirjutan pikemalt lahti väikelaste depressiooni ennetuses ja ravis kasutatavad võtted.

Tänu

Tänan dr Madis Parkseppa abi eest postituse valmimisel.

• Ema toetav suhtumine eelkoolieas soodustab lastel aju arengut
• Laste depressioon: ennetus ja kodune käsitlus

Rubriigid:koolieelik, koolilaps, närvisüsteem ja psühhiaatria