Tänane külalispostitus tuleb väikese hilinemisega, peamiselt sellepärast, et ma ise olen puudulikult informeeritud ja küsisin postitust liiga hilja ja siis veel olid meil kommunikatsioonitõrked ka. Igatahes – kampaania eelviimasel päeval kirjutab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi „seksigrupp“ käesoleval nädalal sotsiaalmeedias toimunud üritusest toreda nimega „Oled meile oluline“.
Oled meile oluline
Üleeile, 17. mail tähistas maailm rahvusvahelist homo-, bi- ja transfoobia vastast päeva (inglise keeles IDAHOTB ehk International Day Against Homophobia, Transphobia and Biphobia). Nimelt eemaldas just sellel päeval 1990. aastal Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse haiguste nimekirjast. Paraku näeme, kuidas LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised jne) kogukonda kuuluvad inimesed kogevad igapäevaselt tagakiusamist ning raskusi. Sellega seoses käivitas Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts perioodil 14.-20.05.2018 kampaania “Oled meile oluline”, kus organisatsioonid vahetavad nädalaks ajaks ära oma sotsiaalmeedia profiilipildi, näidates nii oma toetust LGBT+ kogukonna suhtes.
Vahemärkusena selgitan veel, et lesbiks kutsutakse naist, kellel on seksuaalne ja/või romantiline külgetõmme samast soost isikutega, geiks meest, kes tunneb samu tundeid teise meessoost isiku suhtes, biseksuaalne inimene tunneb tõmmet mõlemast soost inimese vastu ning transsoolised tunnevad, et nende füüsiline keha ei vasta nende tunnetuslikule soole.
Küllap on igaüks meist kunagi elus kogenud halvakspanu või olnud kiusamisohver – see tunne on ebameeldiv, näriv ja raske. Seksuaal- ja soovähemused tunnevad seda aga pea igapäevaselt, lisaks sellele on nad tihti hirmul ka oma elu ja tervise pärast. Kahjuks ei saa nad seda isegi parima tahtmise juures muuta, sest oma seksuaalset orientatsiooni nad vahetada ei saa (täpselt samamoodi nagu ei saa heteroseksuaalne inimene ühel hetkel otsustada, et talle hakkavad nüüdsest meeldima ainult samast soost inimesed). Pidev emotsionaalne stress kurnab aga keha, mistõttu kannatavad LGBT+ kogukonda kuuluvad inimesed suurema tõenäosusega nii füüsiliste kui vaimsete tervisehäirete käes (nt depressioon, erinevad vähivormid jne). Täpsemalt saab selle kohta lugeda Priit Tohvri lühikesest arvamusartiklist.
Eesti on Euroopa riikidest homofoobsuse osas kolmandal kohal. Mis on aga viinud praeguse olukorrani? LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste kohta ringlemas mitmeid müüte, hirme ja mõtteid, mis mõistmatust nende suhtes suurendavad. Näiteks võib sageli kuulda mõtet, et inimestel ei olekski geide vastu justkui midagi, aga miks nad neid paraade teevad ja et ajagu oma asju teiste silma alt eemal, varjus. Paraadidel on aga oma sügavam mõte. Kujutleme hetkeks olukorda, kus riigikogu on vastu võtmas seadust, et edaspidi ei tohi inimesed, kelle nimes on A-täht, käia avalikult tänaval ringi. Ilmselt järgneks sellele tugev vastureaktsioon: mida on need inimesed teinud valesti? Korraldataks proteste ja erinevaid aktsioone. Umbes sama on LGBT+ inimesed tundnud koguaeg: mida on nad valesti teinud, et nad ei saa elada rahulikku ja turvalist elu sellisena, nagu nad on sündinud. Paraadid on seksuaal- ja soovähemuste vastus nende järjepidevale alandamisele ja allasurumisele. Homod kappi tagasi, kõik A-tähega inimesed luku taha – need on tegelikult üsna sarnased olukorrad. Võimalus abielluda oma armastatuga on vaid üks paljudest õigustest, mis tavainimese jaoks on kättesaadav, LGBT+ inimeste jaoks aga mitte.
Kas homoseksuaalsus on nakkav? Kas samasooliste vanemate lastest tulevad samuti homoseksuaalid? Kas LGBT+ inimene on mu lapsele ohtlik? Homo-, nagu ka biseksuaalsus ei ole kindlasti mitte nakkav. Seksuaalne orientatsioon on meile sünniga kaasa tulnud ning teaduslikud uuringud on leidnud, et seksuaal- ja soovähemustesse kuuluvaid lapsi on samasooliste ja erisooliste vanematel statistiliselt sama palju. Samuti ei saa kellegi seksuaalsust ümber veenda. Ka laste informeerimine soo- ja seksuaalvähemustest ei suurenda LGBT+ inimeste arvu. Mida teavitamine aga suurendab, on tolerantsus ja sõbralikkus. Ei tasuks ka arvata, et see, kui inimene kuulub LGBT+ kogukonda, muudab teda kuidagi teistest halvemaks. Seksuaal- ja soovähemustel on täpselt samasugused soovid, mõtted ja unelmad nagu igaühel meist. Nad käivad tööl, teenivad raha, maksavad makse, ravivad inimesi, päästavad elusid, aitavad hädasolijaid. Nad soovivad armastada ja olla armastatud. Mõned neist soovivad lapsi, mõned jällegi mitte. Nad hoolivad oma sõpradest ja lähedastest ning elavad nende eludele kaasa. Ainus vahe on selles, et nende sugu või seksuaalne orientatsioon ei vasta ühiskonna normidele. Ka ei maksa neid võrrelda näiteks zoofiilidega, sest LGBT+ inimeste suhete aluseks on täiskasvanud inimeste vaheline nõusolek, loomadelt seda aga võtta ei saa. Seksuaal- ja soovähemuste tagakiusamine ei muuda neid inimesi «normaalseteks», vaid põhjustab palju valu ja kannatusi, harvad pole ka enesetapud.
LGBT+ kogukonda kuuluvad inimesed moodustavad umbes 10% maailma rahvastikust. Suure tõenäosusega on igaüks meist kohanud mõnda neist. Iseasi on see, kas nad on avalikult tunnistanud oma soolist ja/või seksuaalset identiteeti. See, et me sellest midagi ei tea, ei tee seda aga olematuks. Nad elavad meie kõrval ning soovivad olla väärtustatud ja armastatud. Pakkugem siis neile tuge ja kindlustunnet, et meie juures võivad nad olla sellised nagu nad on.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi seksuaaltervise töögrupp
Rubriigid:Külalispostitus, Seksuaalsus, teismeline
Sildid:kampaania, LGBT+, LGBTQ, Seksuaalsus
Sinu terve laps 