Talv tuli, nagu alati, ootamatult ja ilmselt pole ma ainus ema, kes avastas, et möödunudtalvised täiesti head jalanõud on lapsele juba väikseks jäänud. Mille järgi aga uued käimad valida?
Esiteks muidugi peaksid jalanõud vastama aastaajale ja funktsioonile. Jalatsite ülesanne on jalgu kaitsta ja vajadusel soojas hoida – seega talvised jalanõud peaksid olema soojad ja meie kliimas ka veekindlad. Suvised jalavarjud seevastu võiksid olla võimalikult õhku läbi laskvad või hoopis lahtised. Matkamas oleks vaja jalgu kaitsta võimalike libisemiste või äralöömiste eest. Jalanõud võiks eelistatult olla looduslikest ja hingavatest materjalidest, aga no kummikud näiteks ongi kummikud sellepärast, et nad vett ja niiskust läbi ei lase. Sel juhul peab lihtsalt silmas pidama, et laste jalad kipuvad üsna palju higistama.
Teiseks peavad jalanõud olema niisugused, et läheks vabalt jalga ja laps saaks seal sees jalga liigutada. Kui varvas nihutada täiesti ette (sirgena, mitte krõnksu tõmmatuna), peab kanna taha rahulikult mahtuma ema näpp – siis on pikkuse osas paras. Samas ei tohi selle varuga ka üle pingutada – kõndimaminekueas häirib liigne loks lapse käimist, laps ei suuda seda nö ära kompenseerida. Imikuea lõpus ja varases lapseeas kasvavad jalad küll väga kiiresti, aga see ei tähenda, et võiks hiigelsuuri jalatseid kanda, et „nagunii saavad kunagi parajaks“.
Lisaks peavad jalanõud olema piisavalt laiad, et laps saaks seal sees varbaid laiali ajada ja liigutada. Ja kõrguse osas saamamoodi ei tohi jalats kuidagi muljuda. Paelad-krõpsud aitavad kõrgust ja laiust kenasti lapse jalale sobivaks kohandada. Talvejalatsid peavad olema kas ise piisavalt sooja voodriga või peab sinna sisse mahtuma villane sokk.
Parimad jalanõud on elastse pehme tallaga, mis üldse ei takista lapse jala normaalset liikumist. Meie kliimas talvisel perioodil ei ole see muidugi päris saavutatav, nii soojuse kui jalgade kaitsmise mõttes on mingil määral tugevat talda vaja. See-eest võiks kodus laps olla paljajalu või sokkis või nendes vanaaegsetes pehmetes sussides, mis jalal täiesti vabalt liikuda lasevad (ja mida ma ise lapsena täiesti vihkasin ja mu oma pisike nüüd mingil arusaamatul põhjusel väga armastab ja vabatahtlikult jalga paneb).
Jalanõu peab ise kindlalt jalas püsima ja laps ei tohi jalatsi kinni hoidmiseks varbaid kuidagi kramplikult pinges hoida. Väikelastele ei sobi plätu- või kroksitüüpi jalatsid, mille jalas hoidmine nõuab igal sammul lisaliigutust. Jalas hoidmine lihastöö abil soodustab säärelihaste pinges hoidmist ja muudab laste kõnnimustrit. Kõik kroksifännid hüüavad nüüd kooris „midaaa“ ja „kroksid on parimad jalanõud“ – jah, võib-olla, kui neid õigesti kanda. Krokse võib kanda ainult sedasi, et need oleksid kanna tagant ka kinnitatud. Tüüpiliselt kantakse neid siiski ju nagu plätusid, mis ei ole hea variant. Tuleb ohverdada jalga lükkamise mugavus ja pingutada normaalse kõnnimustri ja lihastoonuse nimel.
Järgmiseks, nagu iseendalegi, soovitatakse ka lastele jalatseid osta pigem õhtu poole, kui jalad on juba koormust saanud ja veidi turselised. Enne ostmist peaks laps jalatsitega poes kõndima, et teada saada, kas on mugav. Mina lapsena küll ei osanud öelda, et oleks mugav – alati oli uus jalanõu võõras, aga vähemalt selge valu või ebamugava tunde leiab sedasi üles.
Kindlasti tuleb vältida igasuguseid imelikke kujusid ja materjale. Üldiselt soovitatakse lastele täitsa lameda ja sirge välistallaga jalanõusid. Raudselt ei kanna väikelapsed mingeid kontsakingi – tegelikult üldse parem, kui neid ei kantaks enne skeleti arengu lõppemist, mis toimub tüdrukutel umbes 12-14 aasta vanuses, poistel 14-16 aasta vanuses või veel hiljem.
Ka ortopeedilisi jalatseid, kannakõrgendusi, tallatugesid ja mingeid muid kellasid ja vilesid pole lastele vaja, välja arvatud need üksikud haruldased juhud, kui ortopeed neid tõesti vajalikuks peab ja välja kirjutab (ja ma ei mõtle siin välja kirjutamist „vanema soovil“ või mingite kultuurilistest eripäradest lähtuvalt nagu meie idanaabri meedia mõjuväljas olevates perekondades mõnikord juhtuma kipub). Ortopeediliste jalatsite ja tallatugede kasutamiseks on tegelikult väga vähe näidustusi ja kõigil muudel juhtudel pole neist mingit tolku, halvimal juhul panevad need lihtsalt laste jalad valutama. Ma vaatan praegu, isegi WikiHow ütleb, et laste jalatsitel peab olema pikivõlvi toestus. Ei pea. Üldse ei pea. Väikelapsed on normaalselt „lampjalgadega“ (kuigi see pole neil tegelikult lampjalgsus) ja mingi tallatugi seda ei muuda, see on normaalse arengu osa. Füsioloogiline „lampjalg“ taandub ja normaalne pikivõlv muutub arusaadavaks mõnikord alles 6-8 aasta vanuses. See on okei ja ei vaja mingit ravi.
Uued jalatsid peaksid kohe algusest peale mugavad olema, laste jalanõud ei vaja kindlasti mingit „sisse käimist“ (mis, oleme ausad, tavaliselt kujutab endast ebainimlikku piinavat protsessi). Jalanõud, mis alguses hõõruvad, ei sobi lapsele kas suuruse, disaini või materjali poolest. „Sisse käimisega“ seondub ka teine küsimus, mis kindlasti palju vastakaid arvamusi toob. Lastele ei soovitata varem kasutatud jalanõusid, mis on juba sisse kantud mõne teise lapse jala järgi. Käimisega paratamatult tulevad talla sisse jalajäljed, mis ei pruugi järgmise lapse jala järgi kuigi täpselt olla. Ma tean, et siit tulevad nüüd argumendid, kuidas nii on ajast aega tehtud, et vanemate laste jalanõusid kannavad nooremad ja järgmisedki. Ma tean väga hästi ka, et beebigruppides müüakse kasutatud jalatseid läbisegi kombede ja mänguasjadega. Ja ma tean väga hästi, kui palju tänapäeval maksavad laste jalanõud, nii et mingis mõttes on see tõesti paratamatus, et jalatsid teevad enne otsa saamist päris mitu ringi. Nähes aga, millised on meie inimeste jalad, kuidas jalatsitest tingitud deformatsioone esineb juba 20ndates eluaastates (rääkimata hilisematest vanustest), siis ma arvan, et sellele võiks tähelepanu pöörata. Kui vähegi võimalik, siis võiks igal lapsel olla oma jalanõud, mis ei ole varem kellegi teise poolt kasutatud.
Mis veel jalatsite hinnasse puutub, siis kallim ei ole alati parem. Täielikku jama müüakse ühtviisi kalli hinnaga ja odavalt, samas võib väga normaalsed jalavarjud saada ka täiesti mõistliku hinnaga. Olen juba enne emaks saamist huvi pärast käinud poodides laste jalatseid uurimas – silma järgi umbes üle poolte on täielik praht, mida ei tohiks müüagi. Jäigad jalanõud väikestele põnnidele, kannakõrgendused, tallatoed, plätud mänguealistele – kes küll niisuguseid asju välja mõtleb?
Umbes kord kuu-paari jooksul tuleb kasvueas lastel kontrollida, kas jalanõud ikka veel sobivad. Laste jalg kasvab nö kasvuspurtidena ja mõnikord jäävad jalatsid ootamatult järsku väikseks. Jalgade kasvu arvestatakse laias laastus sedasi:
1. eluaastal kasvab jalg pool numbrit 2 kuuga;
2. eluaastal kasvab jalg pool numbrit 3 kuuga;
3. eluaastal kasvab jalg pool numbrit 4 kuuga
4. eluaastal ja edasi kasvab jalg pool numbrit poole aastaga.
Ja kui jalanõud on väikseks jäänud, siis saabki juba minna uusi jahtima.
Tänu
Käesoleva postituse valmimisele aitas väga palju kaasa lastekirurgia resident dr Jürgen Rünk. Aitäh!
Rubriigid:esimene eluaasta, kõik vanused, koolieelik, koolilaps, Normaalne areng, teismeline
Sildid:jalanõud, jalatsid, kannakõrgendused, kuidas valida jalanõusid, lampjalgsus, ortopeedilised jalatsid, tallatoed
Sinu terve laps 