Mürgistusennetusnädala teine postitus käsitleb kodukeemiat. Juba ülikoolist saati on mind segadusse ajanud küsimus, miks ometi mõned inimesed villivad kemikaale originaalpudelitest teiste, harilikult joodavate asjade pudelitesse? Klassikaline näide oli seal alati Torusiil, mida limonaadipudelites hoitakse. Miks ometi? Koos Tallinna Lastehaigla pediaater dr Mari-Liis Kummiga vaatame ohtlikumad teemad üle. Eelmises postituses oli juttu alla neelatud patareidest, kes pole lugenud, siis pilk peale!

Happed ja alused kahjustavad erinevalt

Raskeid seedetrakti söövitusi tekitavad nii tugevad happed kui tugevad alused – ehk pH alla 2 ja pH üle 11,5-12,5. Äädika pH on 3 ringis ja see enamasti püsivaid kahjustusi ei tekita, samuti jäävad ohutumasse vahemikku šampoonid, pH 10.

Kodukeemia vahendite tekitatud kahjustuse tõsidus sõltub joodud ainest, selle kogusest, kontsentratsioonist ja pH-st ning samuti kontakti ajast. Näiteks seebikivi 10% lahus (naatriumhüdroksiid) võib söövituse tekitada kuni minutiga, samas kui 30% lahusel on vaja kõigest ühe sekundi pikkust kontakti.

Alused ja happed käituvad erinevalt. Alused tekitavad vedelnekroosi (kudede veeldumise) ja kahjustus haarab sageli suud ja söögitoru. Tekib limaskesta söövitus ja sügavam haavandumine, alused reageerivad kudedega jätkuvalt tunde. Happed seevastu põhjustavad koagulatsiooninekroosi (kudede kuiva kärbumise) ja nn armkoe tekke. Kuiv kärbumine tekitab nagu pindmise kaitsekihi, millest sügavamale hape sageli enam ei tungi. Hapete tekitatud kahjustus on suurem maos ja peensooles, sageli võib kaasneda ka hingamisteede kahjustust. Kahjustus tekib söövituse järgselt paari nädala kuni kuuga ning moodustub armkude ja kootumine.

Kõige sagedamini neelatakse puhastusvahendeid (kõige ohtlikum neist Torusiil ehk naatriumhüdroksiid), aga ka ahjupuhastusvahendid, metalli või rooste eemaldamise vahendid, pleegitajaid, äädikat ja kosmeetikat. Tegelikult peaks laste käeulatusest eemal hoidma ka autovedelikud (klaasipesu, mootoriõli, jääsulatus jne), remondiga seotud kemikaalid (värvid, lakid-värnitsad, peitsid) ja mürgised taimed. Enamjaolt on tegemist kogemata neelamisega ja kuna mürkide maitse on paha, siis sageli piirdutakse õnneks ka väga väikese kogusega.

Kodukeemia mürgistuse sümptomid võivad olla väga erinevad. Lapsed võivad köhida, oksendada, tekkida võib neelamistakistus, süljevoolus, hääle kähedus, vilisev hingamine, rinnakutagune valu või kõhuvalu. Aluste neelamisel võivad esialgu sümptomid täitsa puududa, kusjuures see ei välista, et tekkida võib väga tõsine kahjustus. Samamoodi ei välista tõsist kahjustust see, kui suulimaskestal mingeid söövitusele viiteid näha pole.

Pesukapslid

Vahepeal olid halvas mõttes populaarsed mürgistuste tekitajad pesukapslid, mis näevad välja ahvatlevad ja värvilised justkui kommid. Kapslite polüvinüülist väliskest laguneb kergesti kokkupuutel märjaga, näiteks süljega või maohappega. Võrreldes teiste pesuainete söömisega, kus mingid sümptomid tekivad umbes 26%-l lastest, on pesukapslid võimsamad ja tekitavad sümptomeid 76%-l lastest, kuigi enamasti on sümptomid õnneks kergekujulised.

Ka pesukapslite neelamisel on kõige sagedasemad sümptomid oksendamine, köha, iiveldus, uimasus ja nahalööve. Harvadel juhtudel on tekkinud ka hingamisraskusi ja vere happe/aluse tasakaalu häireid. Surmajuhtumeid on kirjeldatud 17 korral, neist 13 juhtu vaimsete häiretega täiskasvanutel. Pikaajalist tervisekahjustust pole pesukapslite söömise järgselt õnneks kirjeldatud.

Ja lühidalt mainin veel ühe asja, mis lastele sageli komme meenutab ja mida suhu panna tahaks: ravimid. Klassika on see, et kodus on ravimikapp hoolsalt ülemisel riiulil seitsme luku taga, aga külla tuleb vanaema, kelle käekotist leitud põnevad pillid otse suhu rändavad. Ravimid tuleb hoida laste käeulatusest eemal ja vanaemade käekotid vaid enda silma all. Ka suuremad lapsed peres peavad teadma, et ravimid tuleb pärast võtmist uuesti ohutusse kohta tagasi panna. Ravimeid (sarnaselt kodukeemiale) peaks säilitama originaalpakendis, et kiirelt oleks võimalik aru saada, millega täpselt tegemist on.

Esmaabi

Mida teha, kui laps on neelanud söövitavat ainet? Kindlasti ei tohi talle anda midagi juua ega süüa, samuti ei tohi esile kutsuda oksendamist. Mürgise aine veega „lahjendamine“ ei ole soovitav. Iga vedelik võib esile kutsuda oksendamist, see tähendab söögitorus teistkordset kontakti ainega ja seeläbi kahjustuse süvendamist. Samuti võib oksendamisel tekkida aspiratsioon ehk aine sattumine hingamisteedesse. Küll aga võib lapsel lasta veega suud loputada, kui ta on selleks võimeline.

Aktiivsütt ei soovitata, välja arvatud kui mürgistustega tuttav arst on seda soovitanud. Kui aktiivsütt kasutatakse, siis mõnede kindlate mürgistuste puhul, kui aine sissevõtmisest on möödas vähem kui üks tund.

Saastunud riided tuleks eemaldada. Kemikaaliga kokku puutunud nahka või silmi tuleb voolava veega hoolega loputada, alustega kokkupuutel isegi 10-15 minutit järjest rohke veega ja seejärel võib veel korduvalt loputada veerandtunniste vahedega veel paari tunni vältel.

Tugevat hapet või alust neelanud lapsed vajavad jälgimist haiglas. Need lapsed vajavad kahjustuse hindamiseks gastroskoopiat esimese ööpäeva jooksul. Võimalusel võiks kaasa võtta joodud ainega pudeli, et täpselt teada saada vedeliku pH.

Tänu

Taas kord tänan dr Mari-Liis Kummi, kes sellise vajaliku teemaga välja tuli ja postituste valmimisel palju aitas.

Viited

• The Royal Children’s Hospital Melbourne. Poisoning – Acute Guidelines For Initial Management. link
• Bonney AG, et al. Laundry detergent capsules and pediatric poisoning. Can Fam Physician. 2013 Dec;59(12):1295-6; e535-7. link
• Celentano A, et al. Accidental exposures to liquid detergent capsules. link

• Alla neelatud patareid nõuavad kiiret tegutsemist
• Alla neelatud magnetid võivad olla ohtlikud. Kuidas nii?

Rubriigid:hooletussejätmine, koolieelik, seedetrakt, trauma

Sildid:happed, kodukeemia, mürgistus, mürgitus, pesukapslid, puhastusvahendid, söövitus, torusiil