Järgmisest aastast lisandub Eestis riiklikku immuniseerimiskavasse võimalus vaktsineerida 12-14-aastaseid tütarlapsi HPV (papilloomiviirus, human papillomavirus) vastu. Kuigi teema on põhjustanud kirglikke vaidlusi ja emotsionaalseid pressiteateid, on riiklik teavitustöö pehmelt öeldes kasin, sisulist diskussiooni avalikkuses vähe ja HPV-ga seotud spektrist suurt osa polegi üldse jõutud puudutada. 70-80 naist, kes Eestis igal aastal emakakaelavähki surevad, on muidugi traagiline, aga seni kui ise ühtegi neist ei tunne, jääb see ikka kuidagi kaugeks. Ma ei hakka käesolevalt arutlema vaktsiini ohutuse üle, selle kohta võib lugeda näiteks iirlaste muhedast ajalehest siit või näiteks Eesti oma Novaatorist.

Diskleimer: ma olen ise HPV vastu vaktsineeritud ja kui aeg kätte jõuab, vaktsineerin ka oma lapse, on see siis riiklikus kavas või mitte.

 

Inimese papilloomiviirus

Papilloomiviirused (HPV – human papillomavirus) on suur perekond, milles on vähemalt üle 100 erineva tüübi ehk genotüübi ehk tüve. Enamik HPV genotüüpe ei põhjusta inimesel üldse mingit infektsiooni. Osad tekitavad nahale nn soolatüükaid, mis on tülikad, aga enamasti suhteliselt kergesti ravitavad. Soolatüükaid tekitavad teised HPV tüübid kui suguteede nakkusi.

Seksuaalsel teel levib 30–40 HPV tüve, mis suudavad elutseda nii meeste kui ka naiste suguelundeil. Eristatakse kõrge riskiga HPV-tüvesid, millega nakatumine on seotud kõrgenenud riskiga haigestuda vähki, vahepealse riskiga ja madala riskiga tüvesid, mida reeglina vähiga ei seostata, aga mis võivad genitaalidel tekitada kondüloome.

HPV võib põhjustada emakakaela vähki, aga ka tupe ja välisgenitaalide vähki naistel, peenisevähki meestel, pärakuvähki ja suu-neelupiirkonnavähki soost sõltumata. Kõrge vähiriskiga viiruse genotüübid on HPV-16, HPV-18, HPV-31, HPV-33, HPV-45. Neist just 16 ja 18 on kogu maailmas emakakaela vähi peamisi põhjustajaid. Madala vähiriskiga viirused HPV-6 ja HPV-11 on välissuguelundite kondüloomide peamised tekitajad. (1)

HPV on väga kergesti nakkav. Enamasti toimub nakatumine seksuaalse kontakti kaudu seksuaalse vahekorra ajal, aga ka käte vahendusel suguelundilt suguelundile või suu limaskestalt suguelunditele ja vastupidi. Kondoomi kasutamine vähendab riski, kuid ei taga täielikku kaitset. Võimalikud on ka mitteseksuaalsed ülekandeteed, nt emalt vastsündinule või inifitseeritud vahendite kaudu (aluspesu, kirurgilised kindad, meditsiini instrumendid jms). Enamik viirusekandjaist ei ole oma nakatumisest teadlikud. (1)

 

HPV nakkus suguteedes

Võib-olla on see tunne ekslik, aga minu meelest iga naine tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on olnud emakakaela konisatsioon ehk see operatsioon, et emakakael tehakse lühemaks koonusekujulise jupi võrra (sellest ka nimetus). Ja siis on veel need muutused PAP-testis, mida tuleb sagedamini jälgida ja mis õnneks mõnikord iseeneslikult taanduvad ja millest võib-olla sõbrannadele ei räägitagi.

See on nagu püramiid. Vabandan 90ndatesse sobiva graafika pärast.

 

Need proportsioonid ilmselt ei ole nii ilusad, aga ma ei hakka praegu täpse statistikaga siin kedagi koormama, numbreid on siin postituses niigi palju. Igal ajahetkel on HPV-ga nakatunud umbes 10% naistest ja kogu elu jooksul teeb suguteede HPV-nakkuse läbi üle 80% inimestest. (2)

Kõik HPV-ga nakatunud kindlasti arsti juures diagnoosi ei saa, kas ei käi kontrollis või ei näe arst parasjagu põhjust analüüsi võtmiseks – nakkus võib vabalt kulgeda ilma sümptomiteta. Kõik neist nakkustest ei jää püsima, paljudel juhtudel suudab immuunsüsteem viirusest jagu saada ja hävitada nii kõrge vähiriskiga ehk onkogeensed HPV tüved kui ka kondüloome tekitavad madala onkogeense riskiga tüved. Sedasi võib vähiriskist kõrvale põigelda või kondüloomidest terveks saada.

Emakakaelavähk ei teki üleöö, sellele eelnevad vähieelsed muutused, mida on võimalik PAP-testiga üles leida ja raviga vähi tekkeni jõudmist pidurdada. PAP-test ja emakakaelavähi sõeluuring (kus tehaksegi PAP-testi) otsibki vähieelseid muutusi või püüab vähki varakult üles leida. See oleneb muutuste iseloomust, aga kui selgelt vähki pole, siis tavaliselt käiakse esialgu sagedamini analüüsi kontrollimas, et jälgida, kas asjad lähevad paranemise teed või hakkavad süvenema. Süvenemise korral juba edasi erinevad uuringud kuni vähieelsete muutuste tõttu emakakaela eemaldamiseni.

Alati ikkagi ei leita õigel ajal muutusi üles, kas siis naine ei käi kontrollis või on kasvaja väga kiire ja agressiivse kasvuga, põhjuseid võib olla mitmeid. Vähi diagnoosi saanud naistest suur hulk õnnestub siiski terveks ravida ja mida varasemas staadiumis kasvaja on leitud, seda paremad on ravitulemused ja seda paremini talutav on ravi ise. Vähi ravi pole aga kunagi mingi meeldiv või kerge asi läbi teha. Elu pärast vähidiagnoosi, isegi pärast terveks saamist, on enamasti midagi hoopis muud kui enne seda – nii emotsionaalses plaanis kui ka kehaliselt.

Lisaks emakakaelale, mis on massiivne liider, on HPV kõrge riskiga tüved seotud ka mitmete teiste piirkondade kasvajatega: tupe- ja häbemevähki haigestumisega, tupevähki mõjutab viirus rohkem kui välisgenitaalide kasvajaid. Aastatel 2008–2012 diagnoositi naistel aastas keskmiselt 32 häbeme- ja tupevähi esmasjuhtu, nendest umbes 30-75% HPV-ga seotud. (3) Meestel diagnoositi vahemikus 2008-2012 keskmiselt 10 peenisevähi juhtu aastas.

 

Emakakaelavähki haigestumine Eestis

Ma ei taha kedagi statistikaga oimetuks lüüa, aga kuna HPV vaktsineerimise teravik on suunatud emakakaelavähi ennetamisele, siis tasub siin pikemalt peatuda.

Aastatel 2008–2012 diagnoositi naistel aastas keskmiselt 187 emakakaelavähi esmasjuhtu. (3) Eestis on haigestumus ja suremus emakakaelavähki kõrgeim Euroopas. Seejuures on haigestumus endiselt kasvutrendis ja suremus ei vähene – hoolimata juba 2006. aastal alustatud sõeluuringust ületab emakakaelavähi haiguskoormus Eestis praegu näiteks tervelt neli korda Soome ja kaks korda kõigi Põhjamaade vastavat näitajat. (4) Eestis on nii üldine HPV kui ka HPV kõrge riskiga genotüüpide levimus võrreldes Lääne-Euroopa riikidega suhteliselt suur. (3)

Perioodil 1998-2008 Eesti naiste hulgas emakakaelavähki haigestumine suurenes. Keskmine vanus haiguse diagnoosimisel oli 54 aastat. (4) Keskmiselt 35% emakakaelavähkidest diagnoositakse enne 45. eluaastat (5). Alla 45aastaste osakaal võrreldes teiste vähipaikmetega on suhteliselt suur – 25%. Täies elujõus naised ja emad.

 

Kõikidest Eesti 15–44aastastel naistel ajavahemikul 2005–2009 diagnoositud pahaloomulistest kasvajatest (välja arvatud vereloomekasvajad) moodustas emakakaelavähk 22%, olles naistel sageduselt 2. kohal. Emakakaelavähi juhtusid esines günekoloogilistest kasvajatest kõige rohkem (1248 juhtu). (6)

Emakakaelavähki haigestumisel on vahemikus 2005-2009 15-44-aastaste naiste hulgas jälgitav oluline kasvutrend, kusjuures 1980. aastal on haigestumus olnud 9 juhtu 100 000 inimaasta kohta ja 2009. aastal 22 juhtu 100 000 inimaasta kohta. (6) Inimaasta on selline jabur arvutuslik ühik, aga et erinevate aastakäikude haigestumised oleksid rahvastiku struktuuri muutumisest sõltumatuna võrreldavad, siis selliseid asju statistikas kasutatakse. Nii on selgelt näha, et 30 aastaga on haigestumine suurenenud üle kahe korra.

 

Genitaalse HPV-nakkuse ravist

Kui HPV on diagnoositud ja olemasolevad muutused ei lähe ise mööda vaid süvenevad, siis tuleb ravima hakata. Efektiivne ja turvaline viirusevastane ravi praegu puudub ja nakatunud kude eemaldatakse kas keemiliselt või füüsikaliselt. Ravimeetodeid on palju, kuid nende efektiivsus on piiratud, nakkuse kordumise risk suur ja ravi kõrvaltoimed sagedased. Kõikidel emakakaela ravimeetoditel võib olla negatiivne järelmõju hilisemale viljakusele, samuti raseduse ja sünnituse kulule. (7)

Viimane lause on lühike, aga seda ei saa ignoreerida. HPV-nakkuse ravi võib kaasa tuua raskused viljastumisel. Kunstlik viljastamine, kuigi sellest mõnikord ajalehtedes kirjutatakse juba, nagu oleks see kosmeetiku juures käimisega või ilusüstidega võrreldav, ei ole tegelikult mingi lihtne asi – sellega kaasnevad tõsised terviseriskid, see võib olla emotsionaalselt väga kurnav ja lisaks on see kallis protsess ka üsna väheefektiivne. Isegi kui rasestumine õnnestub, on lühikese emakakaelaga probleemid, konisatsioon on emakakaela puudulikkuse riskitegur ja see omakorda on seotud raseduse katkemiste, veritsemiste ja enneaegsete sünnitustega. Emakakaela hoidmiseks pannakse küll õmblusi, et raseduse lõpuni välja vedada, aga see omakorda on seotud loote surma riskiga. Nii et üks jama ajab teist taga.

 

Vaktsineerimine ei asenda sõeluuringut

HPV vastu vaktsineerimine ja emakakaelavähi sõeluuring teenivad laias laastus üht ja sama eesmärki: hoida ära emakakaelavähki haigestumine ja suremine. Üks ei asenda aga teist. Vaktsineerimine kaitseb ainult viiruse mõnede kõrge vähiriskiga tüvede vastu. PAP-test aitab üles leida juba tekkinud (loodetavasti varases järgus) muutused, mis on tekkinud näiteks vaktsiinis mitte sisalduvate tüvede või muude tegurite tõttu. HPV vaktsineerimine ei kaota tõenäoliselt kunagi vajadust sõeluuringu järele.

Eestis on muidugi suureks probleemiks see, et sõeluuringutes osaleb liiga vähe naisi. Sõeluuring hakkab mõju emakakaelavähki haigestumisele näitama, kui PAP-testi käib tegemas 70%, 2016. aastal käis meil sõeluuringul 46% sihtrühma naistest. (8) Tänavu detsembris vähikonverentsil tutvustati andmeid, mille kohaselt polegi emakakaelavähki haigestumises meil mitte mingisugustki vähenemist näha, haigestumine järjest tõuseb, aga täpseid andmeid ma siin tuua ei saa, kuna need on veel avaldamata.

Lisaks ei ole sõeluuring ka täiuslik. Soomlastel on emakakaelavähi skriining käigus alates 1963. aastast ja see on vähendanud emakakaelavähki haigestumist ja suremust ligi 80%. (6) Kuskil 80-85% juures arvataksegi olevat lagi – seega 15-20% tänastest vähijuhtudest jõuaksid ikkagi kasvajateni, isegi kui meil sõeluuring väga hästi toimiks. (9) Eeskujulikult toimivast sõeluuringuprogrammist hoolimata on Soome riiklikus immuniseerimiskavas ka HPV vaktsiin. (10)

 

Kas emakakaelavähk võib tekkida ka ilma HPV nakkuseta?

Jah, aga väga harva. Erinevates riikides kogutud analüüsides leiti DNA analüüsi kasutades HPVd 99,7%-l emakakaelavähi haigetest. Enamasti (ligi 80%) oli tegemist alatüüpidega HPV-16 ja HPV-18. (1)

Näiteks üks teadaolev emakakaelavähi riskitegur on ka dietüülstilbestrool (DES), mida 1970ndatel aastatel kasutati rasedatel naistel katkemisohu korral raseduse säilitamiseks. Naised, kes emaüsas on kokku puutunud DES-ga, on täiskasvanueas kõrgenenud emakakaelavähki haigestumise riskiga, sageli haigestutakse hilises teisme- või noores täiskasvanueas. (11)

Lihtsalt näitlikustamiseks ühest itaallaste tehtud uuringust (12): erinevates vanusegruppides kui paljudel emakakaelavähi diagnoosiga naistel HPV leiti. Kui HPV-ga seotud vähid õnnestuks elimineerida, siis oleks seal nooremates vanusegruppides 30 vähihaige asemel 1-5 haigestunut, vanemas vanusegrupis oleks rohkem, aga eakatel ongi juba elu jooksul rohkem vähi kujunemisega seotud muid riskitegureid kuhjunud. Emakakaelavähki haigestumine vanemas eas on muidugi ka hea meeldetuletus selle kohta, et kui mensid ära lõppevad, siis naine ollakse ikka edasi ja naisteasju kontrollimas tuleb ikka edasi käia.

Ilma HPV-ta tekkivaid emakakaelavähke on nii vähe, et juba mõnda aega arutletakse teaduskirjanduses (arenenud riikide kontekstis), kas vähi sõeluuringutel PAP-testist üldse loobuda ja asendada see ainult HPV-testiga, kuna PAP-test ei anna olulist lisandväärtust ehk ei aita oluliselt rohkem kasvajaid varakult avastada. (13)

 

Pärakuvähk

Päraku- ehk anaalvähk diagnoositakse tegelikult kolorektaalvähi ehk jäme- ja pärasoolevähina. Ka selle kasvaja kohta algatati Eestis sõeluuring, mis põhineb peitvere (silmaga nähtamatute väikeste verekoguste) määramisel väljaheitest, skriiningu sihtgruppi kuuluvad praegu 60-69-aastased inimesed kaheaastase intervalliga.

Aastatel 2008–2012 diagnoositi Eestis naistel 13 anaalvähi esmasjuhtu. (3) Anaalvähki haigestumise risk on kõrgem neil naistel, kellel on genitaalne HPV nakkus (14), jällegi on kuskil 70-80% vähijuhtudest seotud HPV-16 ja 18 olemasoluga. Sarnaselt emakakaelavähile esinevad järk-järgult süvenevad vähieelsed seisundid.

Pärakuvähi teisteks riskiteguriteks lisaks HPV-nakkusele on suitsetamine, anaalseksi praktiseerimine, HIV-nakkus ja muud immuunsupressioonid (organsiirdamiste järgselt vm) (2).

Pärakuvähki haigestumine on USA-s tõusuteel viimase 30 aasta jooksul, eriti naiste hulgas. (2) Ka Eestis näitab see tõusutrendi alla 55-aastaste naiste hulgas (jälle samad vähikonverentsil esitletud, kuid veel avaldamata andmed). See kontingent soolevähi sõeluuringusse ju ei kuulu. Kindlasti on huvitav teada, mis saab haigestumisega mõned aastakümned pärast seda, kui HPV kõrge riskiga tüvede levik on tõkestatud.

 

Suu- ja neeluvähk

Aastatel 2008–2012 diagnoositi naistel aastas keskmiselt 46 suu- ja neeluvähi esmasjuhtu. (3) Suu- ja neeluvähki haigestumise traditsioonilised riskitegurid on suitsetamine ja alkoholi kuritarvitamine. HPV on aga suuteline nakatama suulimaskesta ja USA-s on viimase 20 aasta jooksul viirusega seotud vähijuhud teinud kõva tõusu, samal ajal suitsetamisega seotud vähijuhud harvenevad. (15) Eestis minu teada vastavateemaline statistika puudub. Ja jällegi: kasvajate tekkega on eeskätt seotud kõrge onkogeensusega HPV-16 ja 18 tüved.

Kui “vanad head” suitsetamine ja alkohol tekitavad suuõõnekasvajaid enam vanematel meestel, siis HPV-ga seotud vähid tekivad noorematel inimestel ja eeskätt naistel. Ja viimaste hulgas haigestumine sageneb.

HPV-ga seotud suuvähid on vastikud. Nad paiknevad sagedamini kurgu tagaosas, keelejuure piirkonnas või mandlitel (16) ja neid on raske kui mitte võimatu niisama suhu vaadates näha. Isegi levinud vähijuhtude korral võib algkolde avastamine sageli keeruline olla.

HPV vaktsineerimist ei alustata otseselt selleks, et suu- ja neeluvähki haigestumist vähendada. USA-st tulevad aga juba andmed, et vaktsineeritute hulgas on suuõõne HPV-nakkust vähem kui mittevaktsineeritutel (17), kusjuures efekt on mingil põhjusel eriti selgelt näha meeste hulgas.

HPV ja suuõõnevähi seosed said palju avalikku tähelepanu, kui Michael Douglas pressile rääkis oma neeluvähist. Hiljem tuli vist välja, et tal oli hoopis keelevähk, mis on veidi teine teema, neljanda staadiumi haigus tal on ka ülimalt kahtlane, kuigi mitte välistatud. Igatahes teadmine, et suuseks võib põhjustada vähki, on tänu temale paljude inimeste teadvusse jõudnud. Kui sealt võrrandist HPV välja võtta, siis seks ise vähki ei põhjusta. Suitsetamisest tingitud haigestumised võiksid ju meil ka millalgi langema hakata, “Doctors smoke Camels” aeg on Eestis ammu läbi.

 

Paar praktilist märkust

Uuest aastast alustatakse koolides 12-14-aastaste tütarlaste vaktsineerimist HPV vastu. Selles vanuses on HPV-ga nakatumine veel vähetõenäoline, seega on vaktsineerimine kõige tõhusam. Vaktsineerimine on vabatahtlik (aga soovituslik), eelnevalt küsitakse lapsevanematelt nõusolekut.

Turul on praegu kolm erinevat HPV vaktsiini: kahe-, nelja- ja üheksavalentne (kaitsevad vastavalt 2, 4 või 9 erineva HPV tüve vastu), kõrgeima onkogeensusega tüved HPV-16 ja HPV-18 on neis kõigis sees. Riigihanke tulemusena alustatakse praegu vaktsineerimist 9-valentse Gardasil 9 vaktsiiniga, mille sees on kondüloome tekitavad HPV tüved 6 ja 11 ning rida kõrge vähiriskiga HPV tüvesid (16, 18, 31, 33, 45, 52 ja 58). Kõikide vaktsiinidega korraldatakse regulaarselt riigihankeid ja selle tulemusena võivad hilisemad aastakäigud saada mõnd teist vaktsiini. (Riigihanked on ka põhjuseks, miks osad beebid saavad rotaviiruse vaktsiini kaks ja osad kolm korda – erinvate firmade toodetel on erinevad manustamisskeemid).

Vaktsineerima hakatakse küll ainult tütarlapsi, aga on teada, et kui üle poolte sihtgrupi naistest on oma süstid saanud, hakkab tekkima karjaimmuunsus ja nakatumine hakkab vähenema ka vaktsineerimata naiste ja meeste hulgas. (18) Nii et kui mõned soolisest diskrimineerimisest räägivad, et naistele jälle ennetusprogramm ja mehed ebavõrdses seisus, siis hoopis vastupidi – piisava hõlmatuse korral saavad mehed naiste seljas liugu lasta.

Vaktsineerimisel saadav kaitse on pikaajaline, praeguste andmete kohaselt 8-9 aastat, kuid uuringud kaitse kestvuse osas jätkuvad. Kas mingil hetkel tuleks teha nn booster-doos immuunsuse tugevdamiseks, seda pole teada, kuna vaktsiin pole nii pikalt kasutusel olnud.

Vaktsiin ei oma raviefekti. Juhul kui inimene on enne vaktsineerimist juba mõne vaktsiinis sisalduva viiruse tüübiga nakatunud, siis selle HPV tüübi poolt põhjustatud haiguste suhtes ta kaitset ei saa ja see on oma immuunsüsteemi töö sellega toime tulla. Küll aga omandatakse kaitse vaktsiinis sisalduvate ülejäänud viiruse tüvede suhtes.

Värsked uuringud näitavad, et HPV-vaktsineerimine annab mõningase ristkaitse ka teiste kõrge riskiga tüvede vastu, mida vaktsiinis sees polnud – sõltuvalt tüvest võib ristkaitse tõhusus olla umbes 40-90%. (19)

HPV vaktsiin on riiklikus kavas vähemalt 60 riigis. Kes tahab, vaatab ise täpselt järele siit.

HPV vastu vaktsineerimine ei suuna noori varem seksima hakkama. HPV vastu vaktsineerimine ei ole seotud ka mingite muude riskantsete seksuaalpraktikatega. (20)

Mis puutub vaktsineerimisvastaste filmidesse, siis no neid pole mõtet vaadata. Sõbrants saatis mulle ühe, hakkasin vaatama. Profilt tehtud, valgused, kaamerad, enesekindel sugestiivse häälega saatejuht. Viiendal minutil tsiteeriti ühte teadusuuringut. Otsisin mis ma otsisin – sellist uuringut pole olemas. Ma edasi ei vaadanud.

 

TL;DR

Kuigi HPV vaktsineerimine tuleb riiklikku kavasse eeskätt emakakaelavähki haigestumise vähendamiseks, on viirusega seotud mitmete erinevate asukohtadega vähid ja vähieelsed seisundid. Suguteede HPV-nakkus võib lisaks vähiriskile kaasa tuua probleemid viljastumise ja rasedusega.

HPV vaktsiin on tõhus ja ohutu. Selle kasutamine enne seksuaaldebüüti on igati mõistlik ja põhjendatud.

 

Loe ka

November 2018: HPV vaktsiinid on ohutud

 

Tänuavaldused

Tänan postituse valmimise eest dots. Marje Oonat ja dr Lee Padrikut.

 

Viited

1. Sinisalu V. Emakakaelavähk ja HPV-infektsioon. Mida on loota HPV-vaktsiinilt? Eesti Arst 2006;85(12):839–840. link
2. Glynne-Jones R, et al. Background and Current Treatment of Squamous Cell Carcinoma of the Anus. Oncol Ther. 2016;4(2):135–172. doi: 10.1007/s40487-016-0024-0 link
3. Võrno T, et al. HPV-vastaste vaktsiinide kulutõhusus. Tartu: Tartu Ülikooli tervishoiu instituut; 2015. link
4. Nygård M, et al. Oluliselt suurenenud haigestumus emakakaelavähki Eestis perioodil 1998–2008. Eesti Arst 2016;95(1):20–27. link
5. National Cancer Institute. Surveillance, epidemiology, and end results. link
6. Ojamaa K, et al. Günekoloogilistesse pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumus 15–44aastaste Eesti noorte naiste hulgas ajavahemikul 1980–2009. Eesti Arst 2014;93(7):395–398. link
7. Montz FJ. Impact of therapy for cervical intraepithelial neoplasia on fertility. Am J Obstet Gynecol 1996;175:1129–36. link
8. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. link
9. Landy R, et al. Impact of cervical screening on cervical cancer mortality: estimation using stage-specific results from a nested case–control study. Br J Cancer. 2016 Oct 25;115(9):1140-1146. doi: 10.1038/bjc.2016.290. link
10. Soome riiklik immuniseerimiskava. link
11. Huo D, et al. Incidence rates and risks of diethylstilbestrol-related clear-cell adenocarcinoma of the vagina and cervix: Update after 40-year follow-up. Gynecol Oncol. 2017 Sep;146(3):566-571. doi: 10.1016/j.ygyno.2017.06.028. link
12. Mariani L, et al. Human Papilloma Virus prevalence and type-specific relative contribution in invasive cervical cancer specimens from Italy. BMC Cancer. 2010;10:259. doi: 10.1186/1471-2407-10-259 link
13. Schiffman M, et al. Relative Performance of HPV and Cytology Components of Cotesting in Cervical Screening. J Natl Cancer Inst. 2017 Nov 14. doi: 10.1093/jnci/djx225. link
14. Stier EA, et al. Anal Cancer and Anal Cancer precursors in Women with a History of HPV-Related Dysplasia and Cancer. Semin Colon Rectal Surg. 2017 Jun;28(2):97-101. doi: 10.1053/j.scrs.2017.04.008. link
15. Tanaka TI, et al. Human Papillomavirus and Oropharyngeal Cancer. Dent Clin North Am. 2018 Jan;62(1):111-120. doi: 10.1016/j.cden.2017.08.008. link
16. Haeggblom L, et al. Time to change perspectives on HPV in oropharyngeal cancer. A systematic review of HPV prevalence per oropharyngeal sub-site the last 3 years. Papillomavirus Res. 2017 Dec;4:1-11. doi: 10.1016/j.pvr.2017.05.002. link
17. Chaturvedi AK, et al. Effect of Prophylactic Human Papillomavirus (HPV) Vaccination on Oral HPV Infections Among Young Adults in the United States. J Clin Oncol. 2017 Nov 28:JCO2017750141. doi: 10.1200/JCO.2017.75.0141. link
18. Brisson M, et al. Population-level impact, herd immunity, and elimination after human papillomavirus vaccination: a systematic review and meta-analysis of predictions from transmission-dynamic models. Lancet Public Health. 2016 Nov;1(1):e8-e17. doi: 10.1016/S2468-2667(16)30001-9. link
19. Woestenberg PJ, et al. Bivalent vaccine effectiveness against type-specific HPV positivity: evidence for cross-protection against oncogenic types among Dutch STI clinic visitors. J Infect Dis. 2017 Nov 11. doi: 10.1093/infdis/jix582. link
20. Hansen BT. No evidence that HPV vaccination leads to sexual risk compensation. Hum Vaccin Immunother. 2016 Jun 2;12(6):1451-3. doi: 10.1080/21645515.2016.1158367. link

• Laste käelisus on nähtav juba enne sündi
• Lihtne uuring tikkide kohta lastel

Rubriigid:teismeline, Vaktsineerimine

1 vastus ›

1. 

   Made Bambus

   september 7, 2018 • 7:26 e.l.

   Tore, kui selliste artiklite juurde käiks alati põhisõnumina KUIDAS vältida HPV nakkust. Teadupärast on selleks turvaline seksuaalelu, mille hulka kuulub juhusuhetest hoidumine ja kaistevahetndite kasutamine.

   MeeldibMeeldib

   Vasta ↓