Nohu kestab kaks nädalat, kui ei ravita ja 14 päeva, kui ravitakse. Sellist lauset kuulen ikka ja jälle nihilistlikelt vanematelt, kes oma lapse nohu ei ravi. Ja kuigi see lause iseenesest vastab tõele, tahan ma täiesti veendunult väita, et nohu tuleb täie tõsidusega ja aktiivselt ravida. Siinkohal räägin ainult ägedast viiruslikust nohust ehk kõige tavalisemast nohu-köha haiguse nohust, igat sorti allergilised ja muud kroonilised jätan välja.
Nina kui Rooma
Nina on hingamisteede keskne sõlmpunkt, mis on ühenduses absoluutselt kõigega. Altpoolt ülespoole lugedes esimesena muidugi kopsud, bronhid, hingetoru, neel ja suu. Kuigi nohu korral saab ju suu kaudu hingata, ei ole see nii hea kui normaalne ninahingamine. Nina sees on mitu “korrust”, kus sissehingatav õhk soojendatakse ja niisutatakse, ninakarvad püüavad kinni õhus olevad osakesed ja tolmud. Suuhingamisega jääb õhk puhastamata-soojendamata-niisutamata ja see arvatakse olevat ka põhjus, miks neil Norra suusatajatel kõigil astma on – et ahmivad suurtes kogustes külma õhku otse kopsu. Kuuldavasti on neil seal dopinguga ka kurvad lood, aga astma pidavat neil siiski tõesti olema.
Teiseks on nina ühendatud ninakõrvalkoobastega – põskkoopad, otsmikukoopad, ninajuure taga sõelluurakustik, sealt veel tagapool juba üsna aju juures veel vähetuntud kiilluu-urge. Kõik need suuremad ja väiksemad õõnsused luude sees on vooderdatud samasuguse limaskestaga nagu ninas ja limaskestad on ka seal suutelised tootma lima (tatti), mille ainus väljapääs on ninasse.
Kolmandaks on nina ühendatud keskkõrvadega. Keskkõrvaruumid on tillukesed mõne milliliitri suurused kambrikesed, mis on välismaailmast eraldatud kuulmekilega ja mille ainus ühendus on kitsas kuulmetõri, mis jõuab ninaneelu, mis on põhimõtteliselt ikkagi nina tagaosa.
Neljandaks on väiksed ühenduskanalid nina ja silmade vahel. Nunnu ladinakeelse nimega canalis nasolacrimalised ehk nina-pisara-kanalid on põhjus, miks nutmise ajal nuuskama peab – pisaratel on otsetee ninasse. Nii et nina tõesti on nagu Rooma Itaalias või triumfikaar Pariisis – see on kõigega ühenduses. Umbes nina tüsistusteks võivad olla keskkõrvapõletik, põskkoopapõletik, otsmikukoopapõletik; kiilluu-urkepõletikku ma tõesti pole kunagi elus diagnoosinud, aga küllap seegi. Kõigil neil on ainult üks lootus: et nad saaksid nina kaudu ära paraneda.
Kuidas nohu ravida?
Esiteks muidugi nina loputamiseks soolalahused. Apteegis maast laeni riiul erinevaid täis – isotoonilised ja hüpertoonilised; tilgad, pehme joaga pihustid, tugeva joaga pihustid – igaüks peaks endale meeldiva leidma. Isotooniliste soolalahuste kasutamisel pole mingeid piiranguid, võib panna nii palju kordi päevas, kui vaja tundub olevat. Võib kasutada kohe esimesest elupäevast alates. Väikestel tittedel, kes veel nuusata ei oska, saab kõigepealt panna soolalahust ninna ja siis tatipumbaga välja tõmmata lahus ja tatt korraga.
Teisel kohal on tursevastased ravimid: ninasse panemiseks Xymelin, Sudafed, Otrivin, Galazolin, Afrin või suukaudsed Theraflu, Sudafed, Febrilek või Actifed. Suukaudsetel praktiliselt kõigil on vanusepiiranguks märgitud 6 või 12 aastat. Lastel võiks nagunii eelistada pihustiga variante, sest sealt imendub vereringesse vaid väike kogus ja ei tohiks tekkida süsteemseid kõrvaltoimeid nagu südamepekslemine, iiveldus, rahutus vm. Eestis on lastel kasutamiseks mõeldud tursevastastel ravimitel kõikidel piirang alates 2. eluaastast. See ei tähenda, et neid reaalselt väiksematel ei kasutata, aga alla kaheaastastel lastel peab nende kasutamise üle otsustama arst. Kõikidel tursevastastel ravimitel on kasutamise ajapiirang seitse päeva, lastel oleks võimalusel parem piirduda viie päevaga. Sellest tuleb kindlasti kinni pidada, pikem kasutamine võib tekitada sõltuvust.
Eeterlikud õlid aitavad nina lahti teha. Neid kasutatakse erinevates õlitilkades (vanasti oli Pinosol, praegu Coldastop, võib-olla midagi veel) ja mentooli on lisatud ka osadele tursevastastele ravimitele. Ja pabertaskurätikutele. Teepuuõli, piparmündi- ja lavendliõli on kodudes populaarne, mõned tilgad laste padjale panna magamise ajaks.
Lisaks võib kasutada erinevaid vahendeid, mis aitavad paksu tatti vedelamaks muuta. Siia hulka kuuluvad eeskätt looduslikud luuderohi, nurmenukk, raudrohi jne. Aga ka sünteetilised rögalahtistid peaks lisaks rögale aitama ka tatti veeldada. Vedela tati tootmise eelduseks on piisavate vedelikutagavarade olemasolu organismis – seega tuleb haiguse ajal lapsele sageli juua pakkuda. Või söögiks suppi või kisselli keeta.
Üks huvitav vahend, mida mul vist ainult üks patsient on kasutanud ja seegi täiskasvanu, on Euroopa alpikanni ninasprei, mida kasutatakse põskkoopapõletike ja nohude korral. See paneb kõvasti aevastama ja tatistama ja pärast korralikku lödistamist tõmbab väidetavaltl mõneks ajaks olemise puhtaks. Uuringutes on näidatud tõesti soodsat mõju põskkoopapõletike paranemisele. Lubatud alates viiendast eluaastast.
Ühes beebigrupis käis värskelt aktiivne kalanhoede jagamine, kasutatakse ka nohudele. Tõhususe kohta uuringud puuduvad, aga mingisugune mikroobidevastane mõju on sel ikkagi leitud. Nagu enamusel rahvameditsiini vahenditel. Ja nagu alati – tõhusus katseklaasis ei ole tõlkes alati tõhusus inimestel kasutades. Kalanhoe võib tekitada allergiat, nagu tegelikult üldse kõik ravimid ja ka taimsed preparaadid.
Vanakoolis kasutatakse retsepti alusel välja kirjutatavaid joodi- ja hõbedatilku. Kuivatavad ninalimaskesta ja küllap neil mingi mikroobidevastane toime ka on, antiseptilised ju mõlemad. Sama edukalt võib muidugi kasutada tursevastaseid pihusteid, eriti kui laps on juba üle kahe aasta vana.
Kuidas nohu mitte ravida?
Tavalise viirusliku nohu korral ei ole allergiatablettidest või -tilkadest mingit kasu. Nendel on küll vähene limaskesti kuivatav kõrvaltoime, aga nähtavasti pole see piisav, et päris raviefektina kirja minna. Olen harvadel juhtudel väga allergilistel lastel tursevastase raviga kombinatsioonis allergiarohtusid kasutanud ja no pole mingit erilist efekti näinud. Tean väga hästi, et osades koolkondades kasutatakse allergiarohtusid nr 1 nohurohtudena. Uuringud kahjuks sellist lähenemist ei toeta.
Erinevate objektide ninasse toppimine. Nina on mõeldud selleks, et õhk seal vabalt liikuda saaks. Turselisele limaskestale ja tatile lisaks küüslaugu ninna toppimine õhu liikumist kuidagi ei soodusta. Kui on kange soov küüslaugu ja sibulaga ravida, siis pigem võib küüslaugust kaelakee kaela riputada või magava lapse lähedusse sättida. Sibulas ja küüslaugus on erinevad eeterlikud õlid ja mikroobivastased ained olemas (kuigi jällegi – uuringutes mingit olulist mõju haigustele pole leitud).
Nina loputamine äädikaga. Mul värskelt üks patsient käis, olevat internetis soovitatud. Halb mõte, nüüd tegeleme keemilise ärrituse maha surumisega, mis võtab kauem kui nohu ise ilmselt kestnud oleks.
Eks see nohu ravi on osalt harjumise ja osalt koolkonna asi. Kes hakkab kohe usinasti nina loputama, kes eeterlike õlide ja taimeteedega ravitsema, kes kannab aastaringselt nohurohtu käekotis tagavaraks kaasas. Mis iganes töötab – peamine, et nina saaks võimalikult hästi hingama. Kui õhk ninas liigub, on lootust, et töötavad ka nina ühendused kõigi teiste õõnsuste ja urgetega ja tatt ei roni sinna, kuhu teda vaja pole. Kõike muidugi alati vältida ei saa ka kõige pedantsema raviga, aga nihilism nohu ravi osas ei ole ka õigustatud. Olgu siis pealegi raviga kaks nädalat ja ravita 14 päeva.
- Laste immuunsüsteem on pärast leetrite põdemist pikalt rivist väljas
- Titaanide heitlus: paratsetamool vs ibuprofeen
Rubriigid:esimene eluaasta, hingamisteed, kõik vanused, kõrva-nina-kurguhaigused, koolieelik, koolilaps, teismeline
Sinu terve laps 
Meil on nii, et kui nohu (või nohust tekkinud köha) ei lase magada siis hakitud sibul voodi ääre alla ja varsti tuleb ka magus uni. Esimesena sai enda peal proovitud ja siis lastel. Alati on töötanud ja soovitan!
MeeldibMeeldib