Sinu terve laps

Mis viga lennata, ku vanemad suled selga pannu (Häädemeeste)

Miks emad beebisid tavaliselt vasakul küljel kannavad?

Joonis uuringust (viide 8)

Kui võtate oma lapse sülle, siis kummale poole esimesena? Enamik emadest võtavad lapse vasakule küljele, isade puhul pole poolte eelistus nii tugev. Küll aga valivad veidi suuremad lapsed võimaluse korral juba ka ise esimesena just vasaku poole (1). Laste vasakul küljel kandmine domineerib kõigis kultuurides. Ja mitte ainult inimesed – sama teevad ka ahvid, morsad, kängurud, lambad, vaalad, hobused ja paljud muud liigid (2). Evolutsiooniliselt nii konserveerunud käitumisel peab olema mingi väga selge bioloogiline põhjendus. Mis see on?

Teadlased on laste vasakul poolel kandmise eelistust (inglise keeles „left cradling bias“) uurinud juba 1960ndatest. Erinevate uuringute kokkuvõttes on selgunud, et kui paremakäelistest emadest kannab lapsi vasakul keskmiselt 74%, siis vasakukäeliste emade hulgas on see osakaal madalam, 61% (1).

Esialgu oligi mõte, et küllap paremakäelised emad hoiavad last vasakul, et parema käega saaks igast muid vajalikke asju teha. Kuigi võib-olla ka väike tera tõtt, on selle oletuse juurest praegu edasi liigutud hoopis huvitavamate selgitusteni. Ega vaaladel või hobustel vabast paremast käest suurt kasu küll pole, kuid ometi on ka nende järglased eelistatult vasakul. On ka oletatud, et vasakul kuulevad lapsed paremini ema südamelööke, aga olgem ausad – ega ikka teise inimese (veel vähem looma) südamelööke tavaelus naljalt ei kuule.

Aju lateralisatsioon

Aju lateralisatsioon tähendab erinevate ülesannete jaotumist ajupoolkerade vahel. Kõige tuntum näide on aju kõnekeskused, mis enamasti paiknevad vasakus poolkeras, samas kui visuaal-ruumiline töötlus käib enamjaolt paremas poolkeras. Populaarsetel internetitestidel parema või vasaku ajupoolkera domineerimisest on muidugi päriseluga vähe ühist, poolkerade vahel käib pidevalt intensiivne infovahetus ja suur osa igapäevaelu tegevusest nõuavad mõlema ajupoolkera aktiivset osalust. Ülesannete asümmeetriline jaotumine aga võimaldab ajul kiiremini ja optimaalsemalt töötada, kui iga piirkond teab, millega ta tegelema peab.

Emotsioonide töötlus, näoilmete mõistmine ja tuttavate nägude ära tundmine käivad eeskätt paremas ajupoolkeras. Ka infot vasakust nägemisväljast töödeldakse paremas ajupoolkeras. Seetõttu 1+1 kokku pannes on oletatud, et just sotsiaalse ja emotsionaalse kontakti mõttes on parem, et laps oleks ema vasakus vaateväljas ja ka vastupidi – et ema oleks lapse vasakus vaateväljas. Vähemalt inimestel ja ahvidel lapsi süles kandes tavaliselt just nii ongi.

Vasakul paikneva beebi enesetunnet saab ema hõlpsamini jälgida. Kõige tugevam on laste vasakul kandmise eelistus esimese 12 elunädala jooksul, mil beebi on kõige haavatavam (3). Loogiline.

Lapsi vasakul kandvatel emadel on veidi tugevam empaatia ja võime ennast teiste kingadesse panna (4), samuti paremad suhted omaenda ema ja partneriga (5). Stressis emad kannavad lapsi rohkem paremal küljel (6). Depressioonis emad hoiavad lapsi ikka vasakul küljel, aga mida raskem depressioon, seda suurema tõenäosusega nihkub beebi paremale küljele (4, 6). Seega võib laste vasakul kandmine peegeldada ema head sotsiaalset ja emotsionaalset seisundit ning tundlikumat häälestatust oma lapse suunas.

Nelja-viieaastaseid tavapärase arenguga tüdrukuid uurides on leitud, et beebinukke eelistatult vasaku külje peal hoidvad tüdrukud on paremate sotsiaalsete võimetega kui need, kes nukku pigem paremale võtsid. Ka patja, millele joonistatud kolm täppi markeerisid silmi ja suud, võtsid lapsed pigem vasakule küljele sülle, ilma joonistuseta patja võeti sülle suvalisele poole. Uurijate arvates viitab see tugevale evolutsioonilisele seosele, kus isegi kerge vihje näo olemasolule vallandab stereotüüpse käitumise (7).

Veel ühes huvitavas uuringus (8) analüüsiti sadat ema-lapse paari, neist 63 last olid tüüpilise arenguga ja 27 autismispektri last. Laste süles hoidmist hinnati perede fotoalbumite põhjal. Esialgu käis kõik ühtemoodi: esimese kolme elukuu jooksul oli nii autismispektri kui neurotüüpilisi lapsi kantud eeskätt vasakul küljel ja pärast kolme kuu möödumist enam kummaski grupis nii olulist poolte vahet ei leitud.

Küll aga avaldusid erinevused teisel elupoolaastal. Kui tavaliselt arenevate laste emadel polnud selles vanuses laste kandmisel mingit poolte eelistust, siis autismispektri lapsi kandsid emad sel perioodil uuesti eeskätt vasakul küljel. Võimalik, et emad tajuvad, et laps ei ole sotsiaalselt nii „kaasas“ ja püüavad last ühest küljest rohkem jälgida ja teisalt ehk isegi oma käitumisega last mõjutada.

Kokkuvõte

See täiesti veider käitumine, et emad tüüpiliselt lapsi vasaku külje peal hoiavad, on nii sügava selgitusega ja peegeldab üllatavalt palju seda, mis ema laiemas emotsionaalses ja sotsiaalses olukorras toimub. Muidugi ei maksa ühele tegurile kunagi liiga suurt tähelepanu omistada. Laste paremal küljel kandmine ei riku nende tulevikku ja vasakul küljel kandmine ei päästa neid tulevikus kõigist hädadest. See on lihtsalt üks huvitav asi, mida emad (ja vähemal määral isad) teevad.

Ilusat emadepäeva kõigile emadele, vanaemadele, vanavanaemadele, kasuemadele, asenduskodude emadele ja emarolli täitjatele!

Loe ka:

Emaks saamine muudab naiste aju püsivalt link

Emade töötamise mõjust lastele link

Viited

  1. Packheiser J, et al. Handedness and sex effects on lateral biases in human cradling: Three meta-analyses. Neurosci Biobehav Rev. 2019 Sep;104:30-42. doi: 10.1016/j.neubiorev.2019.06.035. link
  2. Karenina K, et al. Lateralization of mother-infant interactions in a diverse range of mammal species. Nat Ecol Evol. 2017 Jan 9;1(2):30. doi: 10.1038/s41559-016-0030. link
  3. Todd BK, et al. Lateralization of infant holding by mothers: A longitudinal evaluation of variations over the first 12 weeks. Laterality. 2016;21(1):12-33. doi: 10.1080/1357650X.2015.1059434. link
  4. Malatesta G, et al. The left-cradling bias and its relationship with empathy and depression. Sci Rep. 2019 Apr 16;9(1):6141. doi: 10.1038/s41598-019-42539-6. link
  5. Malatesta G, et al. The Relationship Between the Left-Cradling Bias and Attachment to Parents and Partner. Evol Psychol. Apr-Jun 2019;17(2):1474704919848117. doi: 10.1177/1474704919848117. link
  6. Reissland N, et al. Maternal stress and depression and the lateralisation of infant cradling. J Child Psychol Psychiatry. 2009 Mar;50(3):263-9. doi: 10.1111/j.1469-7610.2007.01791.x. link
  7. Forrester GS, et al. The left cradling bias: An evolutionary facilitator of social cognition? Cortex. 2019 Sep;118:116-131. doi: 10.1016/j.cortex.2018.05.011. link
  8. Malatesta G, et al. Received Cradling Bias During the First Year of Life: A Retrospective Study on Children With Typical and Atypical Development. Front Psychiatry. 2020 Feb 27;11:91. doi: 10.3389/fpsyt.2020.00091. link

Rubriigid:esimene eluaasta, Normaalne areng

Sildid:, , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s